Harilik puju
(Artemisia vulgaris)
ema-rohi, orjavitsad, langetõverohi, poju, roosirohi, sala-koi-rohi

Harilik puju on meie pujudest kõige tavalisem. Sama harilik on vahest vaid põldpuju, Lääne-Eestis suudab ehk võistelda ka koirohi. Harilikku puju pole teistest pujudest raske eristada. Ta on meil ainuke puju, kelle lehed on selgesti kahevärvilised: pealt tumerohelised, sageli isegi läikivad, ja alt valged. Valge värvus on tingitud viltjatest karvadest. Kõigil teistel meie pujuliikidel on ka lehe ülakülg enam või vähem valkjas või hallikas. Samuti on hariliku puju lehed teiste pujude omadest laiemad, tema lehehõlmade laius võib olla isegi üle sentimeetri. Üleüldse on ta harilikult teistest pujudest suurem, võides sirguda isegi pikakasvulise inimese pikkuseks.

Harilik puju on inimesi armastav taim, loomadest pole tal ei sooja ega külma. Ta ei kasuta isegi õite tolmeldamisel putukate abi, vaid laseb oma tolmuteri tuulel laiali kanda. Viimasest sugeneb aga üks probleem mõningatele inimestele. Nimelt puju tolmuterad on suve teisel poolel sageli just need paharetid, kes hingamisteedesse või nahapooridesse sattunult võivad põhjustada allergilisi nähtusid. Seotust inimestega näitavad aga selle taime kasvukohad. Sellistest paikadest, kus inimesed kunagi ei käi, ei leia me kunagi ka harilikku puju. Ta kasvab enamasti inimasustuse läheduses. On see siis päris taluõuel või majahoovil, mahajäetud varemetes või isegi püstloodis seisva kindlusemüüri kivipraos, sageli ka tee- ja põlluservadel, vahel aga päris kultuurpõllul umbrohuna. Kui olete näiteks oma kartulipõllult leidnud ilusa pujutaime, siis on soovitatav see välja tõmmata, sest ühel taimel valmib tuhandeid seemneid, mis võivad kõik teie põllule sattuda. Väljajuurimine polegi aga alati nii lihtne. Harilikku puju hoiavad maa sees väga kõvasti kinni esiteks rohked juured, aga teiseks veel arvukad risoomivõsundid. Risoomitükkidega võib puju ka paljuneda, tähtsamad selle ülesande täitjad on aga siiski seemned.

Natuke ka hariliku puju rahvapärastest nimedest. Nimetus “ema-rohi” on otse tõlgitud selle taime saksakeelsest nimest. Orjavitsad on tekkinud aga sellest, et hariliku puju kasutati varem ravimtaimena haavade parandamiseks, eriti raviti nendega just mõisas peksa saanud teoorjade veritsevaid kohti. Nimetused “roosirohi” ja “sala-koi-rohi” viitavad selle taime kasutamisele ühe nahahaiguse, roosi raviks. Nimi langetõverohi näitab aga ise tema kasutusala ära. Viimane oli ka selle taime kõige tuntum raviomadus.

Peale selle, et harilik puju on ravimtaim, on ta ka isegi toidutaim. Puju väikestest õisikutest saab kuivatamise ja peenestamise teel hea maitseaine lihatoitudele. Puju noori lehti võib aga keedetult edukalt kasutada köögivilja asemel, nagu näiteks kapsalehti.