Humal
(Humulus lupulus)
tapp, makk, umalas, tapuväänik, viha, õllehumalad

Kõik on kindlasti kuulnud humalast kui õlletaimest. Õlletaimena hakkasid sakslased teda aedades kasvatama juba VIII sajandil. Samas on humal ka lihtsalt huvitav ja omapärane vääntaim, liaan. Eestis ei kasva just palju vääntaimi. Rohkem on nad omased niiske õhuga troopilistele dzunglitele, meie looduses paistavad nad kuidagi eksootilistena.

Humalad ronivad mööda puutüvesid kuni kuue, harva kuni kümne meetri kõrgusele. Seejuures on huvitav, et humala osaliselt puituv vars väändub kogu aeg paremale. Taimedele kinnitumiseks on humalal rohkesti konksutaolisi tugevaid ogakesi. Neid leidub nii vartel, leherootsudel kui õisikuraagudel.

Humalal on erineva väljanägemisega emas- ja isasõisikud. Kuna isas- ja emasõisikud kasvavad eri taimedel, siis kuulub humal kahekojaliste taimede hulka. Kui humala isasõisikud on pikad ja hõredad, siis emasõisikud on esialgu vaid sentimeetripikkused. Valminud emasõisikud pikenevad kuni nelja sentimeetrini ja meenutavad hõredat kuusekäbi. Seejuures käbisoomustena paistavad üksikute viljade kandelehed. Viljadeks on humalal botaanilises mõttes pähklikesed. Viljade kandelehekestel võime märgata arvukalt imepisikesi kollakaid täpikesi, mis suure suurenduse all meenutavad väikesi peekrikesi. Need on erilised näärmed, mis sisaldavad keerulise koostisega vedelikku.

Seesama vedelik ongi humala kogu maailmas õlle valmistamisel tuntuks teinud. Vajatakse emastaimi, sest isastaimedel vilikondi pole. Eriti huvitav on see, et õllemeistritele pole isastaimi üldse vaja. Nimelt on humalakäbide väärtus suurem kui emasõite seemnealgmed on jäänud viljastamata. Seega ei tohi läheduses kasvada isastaimi. Võiks arvata, et siis ei saa humalal olla ka järglasi, aga saab. Humalal on hästi arenenud taime maa-alune osa. Humala maa-alune osa võib ulatuda enam kui kolme meetri sügavusele ja enam kui kolme meetri kaugusele taime maapealsest osast. Seal on tugev ja pikk risoom, mis annab rohkesti külgharusid. Igast harust võib maa peale kerkida uus taim. Risoomil on ka rohkesti lisajuuri, mis moodustavad tiheda võrgustiku. Teisisõnu, humal paljuneb väga edukalt vegetatiivselt.

Humalakäbisid kogutakse enne kui nad kollakaks muutuvad ja ise kuivavad. Seejärel kuivatatakse ja pannakse maitse järgi valmiva õlle sisse. Nad annavad õllele erilise värvuse ja lõhna ning ka kanguse. Samuti pikendavad humalad joogi säilimisaega.

Kuid vähemal määral on humalakäbisid kasutatud ka rahvameditsiinis. Neil on nimelt rahustav ja valuvaigistav toime. Humalakäbide abil võib vabaneda ka unetusest. Välispidiselt on aga humalakäbide keedist kasutatud reumavalude vähendamiseks ja pea pesemiseks juuste väljalangemise korral. Kevadisi võrseid on söödud nii keskajal kui ka kaasajal keedetuna või küpsetatuna. Humalaekstrakt kuulub tänapäeval mitmete juukseðampoonide koostisse.