Humal
(Humulus lupulus)
tapp, makk, umalas, tapuväänik, viha, õllehumalad

Kõik on kindlasti kuulnud humalast kui õlletaimest. Õlletaimena hakkasid sakslased teda oma koduaedades kasvatama juba VIII sajandil. Kuid samas on humal ka lihtsalt huvitav ja omapärane vääntaim, liaan. Eestis ei kasva just palju vääntaimi. Rohkem on nad omased niiske õhuga troopilistele dzunglitele, meie looduses paistavad nad kuidagi eksootilistena. Humalad ronivad üles mööda puutüvesid kuni kuue, aga harva isegi kuni kümne meetri kõrgusele. Seejuures on aga huvitav veel see, et humala osaliselt puituv vars väändub kogu aeg paremale. Taimedele kinnitumiseks on humalal rohkesti konksutaolisi tugevaid ogakesi. Neid leidub nii vartel kui ka leherootsudel ja õisikuraagudel.

Humalatel on kahesuguseid õisikuid, mis on üksteisest väga erinevad. Ühed on emasõisikud ja teised isasõisikud. Need õisikud kasvavad eri taimedel. Selliseid taimi nimetatakse kahekojalisteks. Kui humala isasõisikud on küllaltki pikad ja hõredad, siis emasõisikud on algul vaid sentimeetripikkused. Valminult emasõisikud siiski pikenevad kuni nelja sentimeetrini ja meenutavad hõredat kuusekäbi. Seejuures käbisoomustena paistavad üksikute viljade kandelehed. Viljadeks on humalal tegelikult hoopis pähklikesed. Kandelehekestel võime märgata ka arvukalt imepisikesi kollakaid täpikesi, mis suure suurenduse all vaadatuna meenutavad väikeseid peekrikesi. Need on erilised näärmed, mis sisaldavad keerulise koostisega vedelikku.

Just seesama vedelik aga ongi humala kogu maailmas õlle valmistamise abivahendina tuntuks teinud. Vajatakse vaid emastaimi, sest isastaimedel ju vilikondi pole. Kuid eriti huvitav on veel see, et inimestele pole isastaimi üldse vaja. Nimelt on “humalakäbide” väärtus suurem kui emasõite seemnealgmed on jäänud viljastamata. Seega ei tohi läheduses kasvada isastaimi. Võib tekkida mõte, et siis ei saa ju humalal olla ka järglasi, aga saab küll. Humalal on väga hästi arenenud maa-alune võrgustik. Seal on suur, tugev ja pikk risoom, mis annab rohkesti külgharusid. Igast harust võib aga maa peale kerkida uus taim. Risoomidel on ka rohkesti lisajuuri, mis moodustavad tiheda võrgustiku. Humala maa-alune osa võib ulatuda enam kui kolme meetri sügavusele ja enam kui kolme meetri kaugusele taime maapealsest osast.

Humalakäbisid kogutakse enne kui nad kollakaks muutuvad ja ise kuivavad. Seejärel kuivatatakse ja pannakse maitse järgi valmiva õlle sisse. Nad annavad õllele erilise värvuse ja lõhna ning ka kanguse. Samuti pikendavad nad selle joogi säilimisaega.

Kuid vähemal määral on humalakäbisid kasutatud ka rahvameditsiinis. Neil on nimelt rahustav ja valuvaigistav toime. Humalakäbide abil võib vabaneda ka unetusest. Välispidiselt on aga humalakäbide keedist kasutatud reumavalude vähendamiseks ja pea pesemiseks juuste väljalangemise korral. Humalaekstrakt kuulub tänapäeval mitmete juuksesampoonide koostisse.