Jumalakäpp
(Orchis mascula)
jumalakäsi, mehekäpp, nallernaat, vanapoisirohud

Jumalakäpp ja kuradikäpp on kaks laialt tuntud nime, aga taimi, kes nimede taga, sageli täpselt ei tunta. Nii on pea kõiki lillakaspunaste ruljate õisikutega käpalisi nimetatud nii jumalakäppadeks kui kuradikäppadeks. Kas “jumal” või “kurat”, on sealjuures üsna suvaline - kuidas just parajasti on harjutud ütlema. Paremal juhul teati rääkida, et kuradikäpal on maa sees vana ja kole mugul, jumalakäpal aga ilus, puhas ja hele. Käpaliste eluringi arvestades võib sellisel juhul leitud taim olla kord jumala-, siis kuradikäpp. Kevadel kasvab vars eelmisel aastal tekkinud mugula otsa, mis muutub sügiseks vanaks ja tumedaks. Suvel võib sama taime alt leida ka ilusa, heleda mugula, millest tärkab taim järgmisel kevadel.

Targemad teadsid ütelda, et jumalkäpa mugul on terve, kuradikäpal aga katkine, lõhestunud. Kõik lõhestunud juuremugulaga liigid on tänaseks tõstetud omaette perekonda sõrmkäpp. Niisiis pole teadusliku nimega kuradikäppa enam olemas, on kuradi-sõrmkäpp - üks paljudest sõrmkäpa perekonna liikidest. Käpa perekonda jäid vaid terve juuremugulaga taimed.

Kõik käpaliste sugukonda kuuluvad taimed on Eestis looduskaitse all ja juuremugula abil - kuna selle vaatamiseks tuleb taim üles kaevata -  ei tohi perekonda määrata. Jumalakäpp kuulub II kaitsekategooriasse. Pisut tähelepanelikkust ja käpad ja sõrmkäpad - kaks liigirohket perekonda käpaliste sugukonnas - saab eristatud ka maapealsete tunnuste abil. Käppadel on varrelehti vähe ja need on tupesarnaselt ümber varre, sõrmkäppade vart katavad ohtrad suured lehed. Käppade õisikute kõrglehed on kilejad, sõrmkäppadel rohtjad. Kuradi-sõrmkäppa iseloomustavad kõigepealt suured tumelillad laigud lehtedel. Teiseks on tema vars seest säsiga täidetud, mitte õõnes. Ja kolmandaks on tema helelillade õite huule kolm hõlma üpris madalad.

Jumalakäpa pikkadel süstjatel lehtedel suuri tumedaid laikusid tavaliselt pole. Küll on neil aga väikesed täpikesed või kriipsukesed, mis on samuti tumelillalt värvunud. Sagedamini näeme neid täpikesi lehe alumises osas, vahel ka päris taime varrel. Jumalakäpa vars on üpris tugev, mis on talle ka võib-olla ladinakeelse nime andnud. Nimelt on ta ladina keelest tõlkides “mehelik orhidee”. Meie käpa perekonna teistest liikidest eristamiseks peab jumalakäpa juures veenduma veel selles, et tema õie huul oleks sügavalt kolmeks hõlmaks lõhestunud ja et õie kannus oleks vähemalt ligi sentimeetri pikkune. Käpalistele omaselt on ka jumalakäpp suure varieeruvusega värvi ja suuruse osas, Lõuna-Eestis esineb ka alamliik lõuna-jumalakäpp (Orchis mascula subsp. speciosa).

Kuradi-sõrmkäpp on kindlasti tavalisem kui jumalakäpp. Kui kuradi-sõrmkäppa võib kohata üle Eesti, siis jumalakäpp kasvab ainult Lääne-Eestis ja saartel ning sealgi kohtab suuri kogumeid harva. Kes jumalakäpp õitsemas tahab näha, ei tohi poole suveni magada - jumalakäpp on Jaanipäevaks ära õitsenud.