Jumalakäpp
(Orchis mascula)
jumalakäsi, mehekäpp, nallernaat, vanapoisirohud

Jumalakäpp ja kuradikäpp on kaks laialt tuntud nime. Tavaliselt aga ei teata täpselt, millisele taimele kumbki kuulub. Nii on pea kõiki lillakaspunaste õitega ruljate õisikutega käpalisi nimetatud nii jumalakäppadeks kui ka kuradikäppadeks. Kas “jumal” või “kurat”, see oli enamasti üpris suvaline, lihtsalt kuidas antud maakohas oldi harjutud ütlema. Paremal juhul teati rääkida, et kuradikäpal on maa sees vana ja kole mugul, jumalakäpa mugul on aga ilus, puhas ja hele. Kuid käpaliste eluringi arvestades võib iga käpaline olla kord jumala-, siis jälle kuradikäpp. Kevadel kasvab vars eelmisel aastal tekkinud mugula otsa, mis muutub seejärel vanaks ja tumedaks ning sureb sügisel. Kuid suvel võib sama taime alt leida ka uue ilusa heleda mugula, mis kasvatab järgmisel kevadel õievarre.

Veidi targemad ütlesid, et jumalkäpa mugul on terve, kuradikäpa oma aga katkine, lõhestunud. Tõepoolest, see on tunnus, mille pärast kuradikäppa enam polegi. Ta on pandud omaette perekonda sõrmkäpp. Niisiis polegi enam teadusliku nimega kuradikäppa olemas, on kuradi-sõrmkäpp. Käpa perekonda jäid vaid terve juuremugulaga taimed. Kõik käpalised on meil looduskaitse all, seetõttu tuleb perekonna määramisel appi võtta muud tunnused kui taime väljakaevamine. Kõikidel käppadel on ülemised lehed tupe sarnaselt ümber varre, sõrmkäppadel aga selge lehelabaga ja lehe alus ümbritseb vaid poolt vart.

Maapealne osa on aga käppadel ja sõrmkäppadel üpris sarnane. Seepärast tasub peatuda ka meie ühel tavalisemal käpalisel, niiskete niitude kuradi-sõrmkäpal. Teda iseloomustavad kõigepealt suured tumelillad laigud lehtedel. Teiseks on tema vars seest säsiga täidetud, mitte õõnes. Ja kolmandaks on tema helelillade õite huule kolm hõlma üpris madalad.

Jumalakäpa pikkadel süstjatel lehtedel suuri tumedaid laikusid tavaliselt pole. Küll on neil aga väikesed täpikesed või kriipsukesed, mis on samuti tumelillalt värvunud. Sagedamini näeme neid täpikesi lehe alumises osas, vahel ka päris taime varrel. Jumalakäpa vars on üpris tugev, mis on talle ka võib-olla ladinakeelse nime andnud. Nimelt on ta ladina keelest tõlkides “mehelik orhidee”. Meie käpa perekonna teistest liikidest eristamiseks peab jumalakäpa juures veenduma veel selles, et tema õie huul oleks sügavalt kolmeks hõlmaks lõhestunud ja et õie kannus oleks vähemalt ligi sentimeetri pikkune.

Kui niinimetatud “kuradikäpp” kasvab küllaltki sageli peaaegu kogu Eestis, siis jumalakäpp on hoopis haruldasem. Teda võib kohata Lääne-Eestis ja eriti läänesaartel.