Harilik käbihein
(Prunella vulgaris)
härjapea, kurgurohi, maa-aluserohi, põldhumal, mesilill

Harilikku käbiheina tunnevad ilmselt paljud, sest iseloomulike õisikute tõttu paistab ta hästi silma. Samast on pärit ka tema nimi. Meenutavad ju käbiheina munajad tähkõisikud pisikest kuusekäbi. Need on isegi samasugused tumepunased nagu paljud noored kuusekäbid. Käbiheina õisik säilitab kuju ka viljudes ja kuna see nüüd on pruun, on selge, et tegu on valminud “kuusekäbiga”. Need “käbid” ei ole siiski nii suured kui kuusel: õitsemise ajal on õisik kuni mõne sentimeetri pikkune, alles hiljem võib see venida kuni kaheksasentimeetriseks. Kuivanult on käbiheina viljad krõbisevad ning meenutavad pigem humalakäbisid. See on andnud käbiheinale põldhumala nime. Liide “põld” käib humala ette seepärast, et erinevalt humalast ei kasva käbihein võsastikes vaid põldudel, niitudel ja karjamaadel.

Käbiheinaga on vanad eestlased jagu saanud mitmetest hädadest, ehkki uuemal ajal ta eriti kasutamist ei leia. Varasemale kasutusele viitavad mitmed nimed. Näiteks kurgurohi, maa-aluserohi, juoksvarohe. Need viitavad, et teda on kasutatud kurgu- ja nahahädade ning reuma korral. Peamiselt on tal haavu parandav toime ning seetõttu on ta hea valutava kurgu kuristamisel. Keskajal on käbiheina tarvitatud kurgupõletiku ja angiini ravimisel. Maitselt pole käbiheinatee kuigi hea, see on mõru ja ilma lõhnata.

Ega suurt rohkemat käbiheinast kasu olegi, kuid kindlasti tasub veel tähele panna tema kaunist välimust, eriti kui ta kasvab madala muruna. Sellisena sobib ta kindlasti kaunistama iga lagedat kohta, eriti nägus on ta oma punakate lehtede ja lillakassiniste õitega tumerohelise muru taustal.