Kahelehine käokeel
(Platanthera bifolia)
jumalkäsi, juudakäpad, nahkviiul, ööviiul, öökuninganna, ööneitsi

Ööviiul on meie tavalisemaid ja armastatumaid käpalisi. Sellele viitavad ka tema ligi sada rahvapärast nime. Kahelehist käokeelt leidub peaaegu kõikjal, kuid alati väikesel hulgal. Võib-olla veidi tavalisem on ta Lääne-Eesti niiskematel niitudel ja hõredates metsades. Kahelehine käokeel on oma nime saanud sellest, et teda vaadates torkavad orhideedele omase ilusa õisiku kõrval kohe silma kaks suurt ja tugevat lehte. Need lehed ahenevad alusel kuni seitsme sentimeetri pikkuseks rootsuks. Ahenenud osa pikkus aitab seda liiki eristada meie teisest käokeeleliigist, rohekast käokeelest. Roheka käokeele lehtede ahenenud osa on vaid kuni nelja sentimeetri pikkune. Teise erinevusena on kahelehise käokeele õied päris valged, roheka omad aga rohekad, nagu nimigi ütleb.

Nüüd on palju räägitud “kahelehisest käokeelest”, kuid seda nime kasutades jääb ilmselt enamikele arusaamatuks, millist taime küll mõeldakse. Võib tekkida küsimus, et taim pidi laialt tuntud olema, miks siis mina ei tunne. Võtame siis taimelt selle saladuskatte ja ütleme, et kahelehine käokeel on meie armastatud ööviiul. Sõna “öö” on väga paljudes selle taime nimedes. Põhjuseks on enamasti see, et ööviiul hakkab eriti tugevasti lõhnama just pimeduse saabudes. Siis võib kogu aas või metsaalune mattuda magusasse või vahel isegi veidi vängesse lillelõhna. Sellist lõhna pole ühelgi teisel meie käpalisel, nii tugevat ka mitte rohekal käokeelel.

Lõhn meelitab kohale ka arvukalt putukaid, kes noolivad õites olevat mesinestet. Kuid igaühele ei ole antud võimalust maiusrooga saada. Ööviiuli valgetel õitel on pikk kannus. Selle pikkus võib olla isegi kuni kolm ja pool sentimeetrit. Ja just selle kannuse sisse ongi ööviiul oma nektari peitnud. Nii saavad selle hästi kätte vaid liblikad, kellel on pikk imilont. Eriti huvitav on veel see, kuidas imevad nektarit suured paksud karvased lennukikujulised surud. Nad mitte ei istu õrnale õiele, vaid lendavad õhus samal kohal õie juures ja imevad nii nektarit. Sellest aga piisab taimele, et ka tolmlemine saaks toimuda.

Lõpetuseks ka sellest, millest on tekkinud nime “ööviiul” tagumine pool. Nimelt ilmselt tema saksakeelsest nimest Nachtviole, mis tähendab tõlkes öökannikest. Kannikeseõisi meenutavad käokeele õied tõepoolest, nii kujult kui lõhnalt. Kui nimi poolikult tõlkida, siis saadaksegi “ööviiul”. Kuid sama ilusad on kindlasti ka “ööneitsi”, “öökuninganna” ja “ööroos”.