Kare kõrvik
(Galeopsis tetrahit)
tiass, tigane, mesi-lilled, põldkõrvitsad, kirju nõges

Kare kõrvik on kõrvikutest kõige tavalisem, kuid haruldane pole ka ükski teine meil esinevatest liikidest. Karedat kõrvikut iseloomustavad väga karvased varred ja väikesed lillakaspunased õied. Temaga väga sarnane on pügaldunud kõrvik, kelle õiekrooni alumise huule keskmine hõlm on selge sisselõikega ning oma laiusest tunduvalt pikem. Karedal kõrvikul on viimatimainitust ka enamasti teistsugused kasvukohad. Nimelt on tema siiski eelkõige põldude ja aedade umbrohi, kes vahel levib põllult metsaserva või idaneb ka niidul, kuid pügaldunud kõrvik kasvab peamiselt mererandadel. Vahel võivad need kaks liiki aga kasvada ka koos, nii et siis peab teadma nende õite erinevust.

Peale nende kahe on Eestis veel kaks tavalisemat kõrvikuliiki. Neist üks on ilusate kollase ja lilla kirjude suurte õitega kirju kõrvik, kes oma ilu poolest sobiks lausa aiapeenrale, kui ta poleks umbrohi. Teine aga karedale kõrvikule sarnaste õitega, kuid pehmekarvaste vartega ahtalehine kõrvik.

Karedatele vartele viitab ka enamik kareda kõrviku rahvasuus levinud nimesid. Isegi “kõrvik” ei tulene mitte seosest kõrvadega, vaid sõnast “kõrvetama”. Huvitav on ka nimi põldkõrvits, mis on tekkinud jälle ilmselt karedatest vartest, on ju ka kõrvitsa varred karedad. Kõrvitsa viljadega ei ole kõrvikutel siiski midagi pistmist. Ka nimetus kirju nõges tuleb sellest, et taim torgib ja kõrvetab nagu nõges, ainult õied on erksavärvilised. Kui nüüd on juba nii palju kõrvetamisest räägitud, siis peaks üle ütlema, et tegelikult ei kõrveta kare kõrvik üldse. Luubiga vaadates näeme vaid tavalisi torkivaid harjaseid, mingeid kõrvekarvu sel taimel pole.

Kare kõrvik on tüütu umbrohi eelkõige kartuli- ja rukkipõldudel. Temast vabanemiseks ei tohi lasta seemnetel valmida, sest kõrvikud on üheaastased ja uued taimed uuel aastal saavad kasvada vaid seemnetest. Kui te ei taha loodust rikkuvaid mürkkemikaale kasutada, siis peaks arvestama sellega, et kõrvikutaimede seemned valmivad juba alates juulikuust. Seega on juuni lõpp ja juuli algus viimane aeg kõrvikute väljakitkumiseks.

Lõpetuseks olgu öeldud, et ka sellest taimest on veidi kasu saadud. Kõigepealt valmistavad mesilased tema nektarist mett. Kuid seemnetest on pressitud õli, mida saab mitmel otstarbel, ainult mitte toiduks tarvitada. Peab teadma, et kõrvikud on veidi mürgised ja suhu ei maksa neid pista. Mürgisuse tõttu võivad nad hädasid põhjustada isegi hobustele.