Kassiristik
(Trifolium arvense)
põldhärjapea, õnneristikhein, piimaumalad, jänesein

Ristikuid tunnevad justkui paljud ja seepärast võib kassiristikut nähes mõnigi imeks panna: see pole ju ristik! Nii erinev on tema välimus teistest ristikuliikidest. Taimemäärajates eristatakse kassiristik teistest alati esimesena. Lihtsaks tunnuseks on õied, mis on täiesti hallid ja karvased. Need meenutavad kassipoega, on sama õrnad ja pehmed. Ilmselt sellest on tulnud ka taime nimi - õisikud on ümarad või veidi piklikud, kassi käppade moodi.

Kassiristiku õisik koosneb kuni sajast pisikesest õiest. Kuna õied on täiesti ilma õieraota, siis nimetavad botaanikud neid nuttideks. Paari sentimeetri pikkuse nuti moodustavad väga omapärased üksikõied. Erinevalt teistest ristikutest on kassiristiku tupplehed kroonlehtedest tunduvalt pikemad. Eriti iseloomulik on tupplehtede karvastus. Kassiristikul on õietupp tihedalt kaetud pikkade valgete karvadega. Tupplehed on omavahel liitunud, aga sügavalt lõhestunud hammasteks. Hammaste servadel on harjasjad ja sulgjad karvad. See kõik kokku loobki nuti õrna ja pehme ilme. Peale selle on karvadega kaetud ka varred ja lehed, nii et on üks karvane taim küll!

Ei saa ütelda, et kassiristik teistest ristikutest tunduvalt ilusam oleks. See on maitse asi, ühele meeldivad punased, teisele kollased, kolmandale hallid või hõbedased ja pehmed õied. Kuid kaunis on kassiristik siiski ja kuna ta oma välimust ei viljade valmides ega ka kuivatamisel suurt ei muuda, siis sobib ta isegi kuivkompositsioonide tegemiseks. Tasub proovida. Taime kogumisel peaks siiski arvestama, et sügisel korjatud nutid hakkavad talvel pudenema, ristik peab ju oma seemneid levitama. Seega peaks talviste kaunistuste peale mõtlema juba varem, näiteks juunikuus, mil kassiristik õitsemist alustab.

Mingil määral sobib kassiristik haljastusse. Kuivalembese ja vähenõudliku taimena saab ta hästi hakkama liivastel, kehva mullaga kasvukohtades. Peale selle parandab ta mulla omadusi. Kõigi liblikõieliste, teiste seas kassiristiku, juurtel elavad õhulämmastikku siduvad mügarbakterid. Lämmastik on taimedele tähtis toitaine, mida õhus on väga palju, aga mullas enamasti napib. Kõik liblikõielised seovad tänu mügarbakteritele õhus olevat lämmastikku. Sügisel, kui rohttaimede maapealsed osad lagunevad, muutub seotud lämmastik ka teistele taimedele kättesaadavaks.

Rahvameditsiinis on kassiristikut kasutatud harva. Mõnel pool on kassiristiku abil kaitstud loomi kurja silma eest. Loomadele söögiks ta ei sobi, sest varred on kibedamaitselised suure parkainete sisalduse tõttu. Vaid leplikud lambad söövad noori kassiristiku võrseid.