Harilik kerahein
(Dactylis glomerata)
koeraroht, luhtroht, kastehein, aasrebased

Kui küsida botaaniku käest, millist meie kõrstaime peaks iga inimene tundma, siis oleks vastuseks ilmselt "kerahein". See taim on meie niitude, aedade ja ka valgusküllaste metsade üks tavalisemaid asukaid. Kõrrelistest on ta üks kergemini äratuntavaid. Keraheina veidi kolmnurksed õisikud koosnevad väikestest "keradest". Need "kerad" kujutavad endast tegelikult tihedalt õisikurao tippu kuhjunud pähikud. Pähikud on kõrrelistele iseloomulikud õisikud, mis näiteks keraheina puhul koosnevad kahest kuni neljast pisikesest õiest.

Ühelgi teisel meie kõrrelisel selliseid eraldiasetsevatest "kerakestest" koosnevaid liitõisikuid ei ole. Kuid keraheina võib isegi siis kergesti ära tunda, kui tal veel õisikut pole. Sel juhul tuleb lähemalt uurida tema lehte. See on küllaltki pehme, renjas, värvuselt hallikasroheline. Keraheina lehetuped on aga silmapaistvalt lapikud. Lehe alumiselt küljelt leiame iseloomuliku tugeva ja kõrge ribi. Niisugust võimast ribi meie teiste kõrstaimede lehtedel pole.

Harilik kerahein ei kasva mitte ainult looduslikel niitudel. Kogu maailmas on ta laialt levinud ka kultuurtaimena. Väärtuslikumaks peetakse teda värske söödana, mistõttu teda külvatakse sageli just karjamaadele. Kui kerahein juba ära õitsenud on, siis muutub ta jäigemaks ja karedamaks ning ei ole kariloomadele enam nii hea. Kerahein on suurepäraseks toiduks ka paljudele metsloomadele, aidates neil isegi talvel nälga kustutada.

Keraheina nimi arvatakse olevat tõlgitud saksa keelest, kuid on sellele taimele igati kohane. Samas nimi "koeraroht" võib olla ka eestlaste endi poolt välja mõeldud. Selle nimega käib kaasas ka seletuslause: kui on tulemas kuri ilm, siis otsib koer alati selle rohu üles ja sööb seda. Kes teab, mida selle kurja ilma all mõeldakse, kuid koerad näksivad keraheina siiski väga harva. Taimed jäägu söögiks ikka taimtoidulistele loomadele.