Keraheina tunneb väga kergesti ära ka siis, kui tal õisikuid ei ole, kui õisikud on näiteks maha niidetud. Sel juhul tuleb uurida keraheina lehte. Keraheina leht on pehme, renjas, värvuselt hallikasroheline. Kõige parem tunnus on lehetuppedel. Lehetuped on see osa lehest, mis ümbritseb kõrreliste vart. Keraheina lehetuped ja seega kogu kõrs on silmapaistvalt lapik. Lehe alumiselt küljelt leiame iseloomuliku tugeva ja kõrge ribi. Niisugust võimast ribi meie teiste kõrstaimede lehtedel pole.

Harilik kerahein ei kasva mitte ainult looduslikel niitudel. Kogu maailmas on ta laialt levinud ka kultuurtaimena. Väärtuslikumaks peetakse teda värske söödana, mistõttu teda külvatakse sageli just karjamaadele. Kui kerahein juba ära õitsenud on, siis muutub ta jäigemaks ja karedamaks ning ei ole kariloomadele enam nii hea. Kerahein on suurepäraseks toiduks ka paljudele metsloomadele, aidates neil isegi talvel nälga kustutada. Keraheina võib kahjustada seenhaigus kõrreliste valgetäpilisus.

Keraheina nimi arvatakse olevat tõlgitud saksa keelest. Rahvapärase nimega koerarohi käib kaasas järgmine seletus: kui on tulemas kuri ilm, siis otsib koer koerarohu üles ja sööb seda. Kes teab, mida selle kurja ilma all mõeldakse, aga tõsi on see, et mitte ainult koerad vaid ka kassid teinekord millegipärast heina närivad. Väga tavaline kerahein võib neile sealjuures tihtipeale hambusse jääda.