Kerakellukas
(Campanula glomerata)
kurekatel, sinikopp, hundilüpsikud, karukübar

Kerakelluka tunneb meie kellukate hulgast kergesti ära. Tema õied on koondunud varre tippu ja moodustavad seal väikese kera. Selle kera läbimõõt võib olla kuni üheksa sentimeetrit. Tiheda palli moodustavad kerakelluka õie seepärast, et neil pole üldse õieraage. Peale kerakelluka kasvab meie looduses veel üks raotute õitega kellukas, kellega võib kerakellukas ka segamini minna. See on harvemini kohatav kare kellukas. Kareda kelluka varred ja lehed on tihedalt kaetud karedate karvadega, kerakellukal on neid karvu aga hõredalt. Teiseks on kareda kelluka varrelehed süstjad, kerakelluka omad aga munajad, ehkki kuigi kitsad. Ning kolmandaks on kareda kelluka õied helesinised, kerakelluka omad aga lillakad.

Kerakellukat võime õitsevana kohata eelkõige alates juuni lõpust kuni augustini kuivadel niitudel. Kuivad niidud on tema meeliselupaigaks. Tõsi, vahel võime kerakellukat leida ka hõredamast metsast, pargiservalt või kraavipervelt, seejuures eelistab ta lehtpuude lähedust. Veel iseloomustab seda taime küllaltki tihe lehestik. See on kena kevadest kuni hilissügiseni. Ilus tumeroheline lehestik on ka üks põhjus, miks teda mõnikord iluaedadeski kasvatatakse. Peapõhjuseks jäävad aga ikkagi kerakelluka imekaunid õied.

Kuid need õied ei paku vaid silmailu. Tolmeldavad putukad saavad õitest ka hulganisti magusat nektarit. Nii peetakse kerakellukat isegi meetaimede hulka kuuluvaks. Magusast mesinestest on huvitatud ka väikesed lapsed. Varem võis sageli kohata maalapsi kerakelluka õisi imemas. Viimasest on saanud kerakellukas endale nimeks imikas. Vanarahvas pole teadaolevalt seda nime pannud ühelegi teisele kellukaliigile.

Kuid sellega ei piirdu kerakelluka kasulikkus. Varem on teda kasutatud ka ravimtaimena. See kajastub isegi tema rahvapärases nimes “naistehaiguserohud”. Seega on kerakellukas ilus, kuid ka kasulik aaskaunistaja.