Kerakellukas
(Campanula glomerata)
kurekatel, sinikopp, hundilüpsikud, karukübar

Kerakelluka tunneb meie kellukate hulgast kergesti ära. Tema õied on koondunud varre tippu ja moodustavad seal väikese kera, mille läbimõõt võib olla kuni üheksa sentimeetrit. Tiheda palli moodustavad kerakelluka õie seepärast, et neil pole üldse õieraage. Peale kerakelluka kasvab meie looduses veel üks raotute õitega kellukas, kellega võib kerakellukas ka segamini minna. See on harvemini kohatav kare kellukas - lisaks välimusele on sarnane ka nimi! Kareda kelluka varred ja lehed on tihedalt kaetud karedate karvadega, kerakellukal on neid karvu aga hõredalt. Teiseks on kareda kelluka varrelehed süstjad, kerakelluka omad aga munajad, ehkki kuigi kitsad. Ning kolmandaks on kareda kelluka õied helesinised, kerakelluka omad aga lillakad.

Kerakellukat võime õitsevana kohata juuni lõpust augustini. Tema meeliselupaigaks on kuivad niidud. Tõsi, vahel võime kerakellukat leida ka hõredamast metsast, pargiservalt või kraavipervelt, seejuures eelistab ta lehtpuude lähedust. Veel iseloomustab kerakellukat tihe lehestik, mis on kena kevadest hilissügiseni. Ilusa tumerohelise lehestiku ja tiheda õisiku pärast kasvatatakse teda sageli aedades.

Kerakelluka õied ei paku vaid silmailu. Tolmeldavad putukad saavad õitest magusat nektarit. Nii hinnatakse kerakellukat ka meetaimena. Magusast mesinestest on huvitatud ka lapsed. Varem võis kohata maalapsi kerakelluka õisi imemas. Viimasest on saanud kerakellukas nimeks imikas. Vanarahvas pole teadaolevalt sellist nime kasutanud ühegi teise kelluka liigi kohta. Kerakellukat on varem kasutatud ka ravimtaimena, millele viitab tema rahvapärane nimi naistehaiguserohud. Seega on kerakellukas ilus, aga ka kasulik niidu lill.