Koerakannike
(Viola canina)
külmalill, haisuta sõstrasilm, südamelill, velhjenid, kitselüpsikud

Koerakannikest on kõige rohkem kannikese nimega seostatud, sest ta on Eestis kõige tavalisem selle perekonna liik, “tüüpiline” kannike. Koerakannikese väikesed aga kaunid sinised või lillakad õied on tee leidnud paljudesse laulusalmidesse, koerakannikesi on lugematu arv kordi korjatud kallimale viimiseks. Talle on antud hellitavaid nimesid nagu südamelill, sõstrasilm, sametlill, sinisilm või sinelilleke. Kannikesekimbuga joostakse armsamalt lepitust paluma või haihtub tema õisi nähes üks või teine mure. Koerakannikese nimede hulgas on ka südamevalurohi ja südamevaluõied. Peale silmailu ta inimesele suurt ei paku. Pärimuse järgi tehti kannikestest rohtu, mis ajas oksendama ja tegi kõhu lahti, kuid tänapäeval on selleks paremad rohud.

Koerakannikest on millegipärast nimetatud varsakabjaleheks. Tõepoolest on koerakannikese lehed samasugused nagu varakevadel õitseval varsakabjal, need on ainult palju-palju väiksemad ja veidi teravama tipuga. Koerakannikese määramisel oleks oluline teada ka veel seda, et tema lehtede alumine osa on südamekujuline ning leherootsu servades ei ole õhukesi tiivakesi. Koerakannikese abilehed on lühikesed, need on lühemad kui pool leherootsu pikkust. Koerakannikese varred näivad nõrgad, kuid kõik lehed kinnituvad siiski varrele, ükski ei alga päris maapinnalt.

Kuna koerakannike on mitmeaastane taim, siis peab ta ka midagi maa sees peitma, muidu oleks liialt raske hakata külma talve järel uuesti kasvama. Ja tõepoolest on koerakannikesel maa sees olemas salavars – risoom. Sellest saavad alguse paljud lisajuured, kuid ka rohked varred. Nii võime koerakannikesi sageli näha väikeste rühmadena. Rühmakestena esinemist soodustab aga ka selle taime levimisviis: seemned paisatakse järsku kupardest välja ja nad lendavad taime lähedusse laiali.