Üldkujult on kogelejarohi sale ja ehkki ta on harunenud, on harud suunatud terava nurga all üles. Taimel on nii varrelehed kui väike leherosett maapinnal. Viimane kuivab juba suve keskel. Lehed on kõik enam-vähem sarnased, kitsad ja kinnituvad varrele vahelduvalt. Õitsema hakkab kogelejarohi juba hiliskevadel. Väikesed valged õied on koondunud kobarasse varre tipul. Kobar keerdub tasapisi lahti ja muutub õitsemise ajal pikemaks. Kobara pikenenud osal valmivad kogelejarohu omapärased viljad, kõdrakesed. Pane tähele, et kõdrake ei ole hellitusnimi sõnast kõder vaid täpne botaaniline termin. Ühtedel liikidel on kõdrad, teistel kõdrakesed. Mis neil vahet on? Uuri ise järele!

Kuna rahvapäraseid nimesid on kogelejarohul vähe, aga taim on tänapäeval kõikjal Eestis tavaline, võib kahtlustada, et varem oli ta haruldasem. Nii ongi. Tegelikult on kogelejarohi Eestis võõrliik ja meile sisse toodud alles mõne sajandi eest. Eriti laialdaselt hakkas ta levima möödunud sajandil seoses sobivate elupaikade, teeservade ja jäätmaade arvukuse suurenemisega. Kogelejarohu lehed on vitamiin C rikkad ja seemned sisaldavad õli. Muideks, nagu paljudel teistel ristõielistel. Kuna teistel ristõielistel on õli- ja vitamiinirikkus veel suurem, siis ei ole kogelejarohtu põllukultuurina kasvatama hakatud. Tõsi, Kaukaasias on teda mõnel pool kasvatatud meetaimena. Peamiselt tuleb aga kogelejarohtu vaadelda ikkagi kui umbrohtu. Ütleme aga, et ta on ilus umbrohi, kes ei tekita tavaliselt põlluharijale olulist tüli.