Hall kogelejarohi
(Berteroa incana)
hullutõberohi, nurmelill

Kust kogelejarohi on oma huvitava nime saanud, pole täpselt teada. Igal juhul pole kuskil kirjas, et seda taime oleks kasutatud kogelemise raviks. Eesti keelde on nimi “kogelejarohi” tulnud vene keelest. Mispärast aga tema liiginimi on hall, see on küll üpris selge igaühele, kes kogelejarohtu korra näeb. Terve taim on hallikat värvi, mis tuleneb teda katvatest karvadest. Peaaegu kõikidel kogelejarohu osadel esineb huvitavaid tähekujuliselt harunenud karvu, lisaks leidub mõnel pool ka tavalisi pikki sirgeid karvu. Tähtkarvade ilust osa saamiseks tuleb püüda õrnalt nõelaotsaga kraapida näiteks kogelejarohu lehepinda. Saadud karvamass tuleb aga asetada mikroskoobi alusklaasile veetilga sisse, selle peale aga katteklaas. Alles mikroskoobis vaadatuna muutuvad kaunid tähtkarvad korralikult nähtavateks. Vaatama peaks siiski ühega väiksematest suurendustest, sobib näiteks 60-kordne.

Loomulikult ei ole kogelejarohi ainus hallikasroheline taim. Nii peame ka rääkima tema äratundmisest looduses. Üldkujult on kogelejarohi peenike, sest ehkki ta on harunenud on tema harud suunatud väga terava nurga all ülespoole. Teiseks on tal olemas nii varrelehed kui ka väike leherosett maapinnal. Viimane kuivab küll juba suve keskel. Lehed on muidu kõik enam-vähem sarnased, küllaltki kitsad ja kinnituvad varrele vahelduvalt. Õitsema hakkab kogelejarohi juba hiliskevadel. Ta väikesed ja valged õied on koondunud kobarasse varre tipul. Huvitav on, et see kobar keerdub tasapisi lahti ja muutub nii pikemaks. Lahtikeerdunud kobaraosa jääb sirgeks, kuid õitsev tipuosa on veidi allapoole kõverdunud. Sirge kobaraosa on tihedalt ääristatud kogelejarohu omapäraste viljadega, kõdrakestega. Kõdrakesed on lühikesed ovaalsed lapikud viljakesed

Kuidas kogelejarohi inimesega seotud on? Peab ütlema, et ega eriti polegi. Näiteks tema nime tuntakse üpris harva ka vanade maaelanike hulgas, ehkki ta on tänapäeval kõikjal väga tavaline taim. Miks on kogelejarohi tänapäeval tavalisem, kui vanasti? See taim on meile sisse toodud alles mõne sajandi eest ning eriti laialdaselt hakkas ta levima viimasel sajandil seoses sobivate elupaikade: teeservade ja jäätmaade levimisega. Kogelejarohu lehed on vitamiin C rikkad ja seemned sisaldavad ohtralt õli, nagu paljudel teistelgi ristõielistel. Kuna mõnedel teistel ristõielistel on õli- ja vitamiinirikkus veel suurem, siis ei ole kogelejarohtu põllukultuurina kasvatama hakatud. Tõsi küll, Kaukaasias on teda mõnel pool kasvatatud meetaimena. Peamiselt tuleb aga kogelejarohtu vaadelda ikkagi kui umbrohtu. Ütleme aga, et ta on ilus umbrohi, kes ei tekita tavaliselt põlluharijale olulist tüli.