Harilik koldrohi
(Anthyllis vulneraria)
kassikäpp, kollane härjapea, võikäpp, kollane tuttõis

Harilik koldrohi on Lääne- ja Põhja-Eestis ning meie Läänemere saartel tavaline taim. Mujal Eestis kohtab koldrohtu harvemini. Tema üldlevilagi ei ulatu meist suurt idapoole. Harilik koldrohi kasvab vaid Kesk-Euroopas ja Skandinaavias, meie jääme tema levikuala idapiirile. Põhiline laiemat levikut takistav tegur on tema lubjanõudlus – ta kasvab hästi üksnes lubjarikkal pinnasel. Sellised on Eestis paepealsed ja looniidud. Peale looniitude võib harilikku koldrohtu ohtralt kohata pärisniitudel, ka liivasel pinnasel. Mulla viljakuse suhtes ei ole tal erilisi nõudmisi.

Loetletud omaduste tõttu on ta sobilik taim kuivadele loopealsetele ja liivastele aladele. Samuti ei saa alahinnata tema häid omadusi loomatoiduna. Kolmandaks on ta küll vähenõudlik, aga teeb mulla sobivaks enamnõudlikele taimedele. Eestis on teda kultuurniitudel kasvatatud väga harva, kuid looduslikel rohumaadel peab teda väärtuslikuks taimeks iga loomakasvataja. Teda tuntakse taimena, mis annab lehmadele rammu ja teeb või kollaseks. Rahvameditsiinis on teda vahel kasutatud neeruhaiguste puhul ja haavade parandamisel..

Suure söödaväärtusega lehed ja varred pole ainus, mida koldrohust saab. Juba kaugelt paistavad silma tema mitme sentimeetrise läbimõõduga õienutid. Iga õis varjab endas suurt nektariannust. Kes seda kätte tahab saada, peab õiele väikese teene osutama. See on õietolmu kandmine ühe õie tolmukatelt teise õie emakale. Mesilased ei pea seda liiga raskeks ja nii saavadki nad koldrohu abil teha hulka head mett. Eriti hea meetaime teeb koldrohust tema pikk õitseaeg, mis kestab vahel isegi maist septembrini.

Nüüd veidi koldrohu äratundmisest. Rääkisime juba suurtest õienuttidest, mis koosnevad pea pooleteise sentimeetri pikkustest õitest. Kuid õite värv võib olla väga erinev. Mõnikord on need kuldkollased, teinekord päris punased või oranzid, kuid leidub ka kõikides vahepealsetes toonides õisi. Harva on mõned nutid isegi valkjaskollased. Samuti võib olla õie alumine osa ülemisest veidi erinevat värvi. Lisaks õitele paistab silma ka koldrohu karvasus: karvased on nii lehed, varred, õisikuraod kui ka õietuped. Kuid iseloomulik on, et kõik karvad on vastu taime liibunud. Lõpuks jõuame omapäraste lehtede juurde. Alumised lehed võivad olla pikarootsulised lihtlehed, just nagu oleks sulgjas liitleht oma teised lehekesed ära kaotanud. Kuid need võivad olla ka liitlehed. Sel juhul on vaid tipmine leht suur, teised on üpris hädised. Varre tipu suunas muutub tipmine leheke järjest väiksemaks ja külgmised suuremaks, nii on koldrohu ülemiste lehtede tipmised lehekesed vaid pisut suuremad külgmistest.