Eestikeelne nimi kollane käoking
Ladinakeelne nimi Aconitum lycoctonum L.
Rahvapärased nimed -
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda tulikalised, perekonda käoking.
Eluvorm Mitmeaastane suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline rohttaim. Kõrgus 1-1,5 (2) m.
Õis Kahekülgselt sümmeetrilised rohekas- või määrdunud-kollased õied tihedates kobarates. Õiekate koosneb viiest tupplehest, neist ülemine kiiverjas, kõverdunud tipuga, lühikarvane. Kroonlehed muundunud nektaariumideks. Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja.
Vili Karvased hallikasrohelised kaunakujulised kukkurviljad, ilmuvad alates juuli lõpust, valmivad kobaras järgemööda.
Leht Lehed on suured. Esinevad nii juurmised kui varrelehed. Juurmised on pikarootsulised, sõrmjagused, 3-5 osaga, karvased (eriti allküljel). Varrelehelt kujult samasugused, kuid lühirootsulised kuni rootsutud, veidi väiksemad.
Vars Tugev, nõrgalt sooniline, kaetud peente käharate karvadega.
Maa-alune osa Juured on muguljalt paksenenud.
Paljunemine Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus Levinud kitsal alal Ida-Euroopas. Eestis väga haruldane, leiukoht Viljandi lähedal.
Kasvukoht Niisketel metsaservadel ja võsastikes, salumetsas.
Koht ökosüsteemis Mürgine võimalikele herbivooridele.
Kaitse I kategooria kaitsealune taim. Kasvab Eestis oma levila äärmisel loodepiiril.
Kasutamine Sobib dekoratiivsete õite tõttu aedadesse. Kogu taim väga mürgine. Kasutatakse ammust ajast laialt meditsiinis. Näiteks närvivalude ja reuma ravimiseks. Mürgid toimivad ärritavalt kesknärvisüsteemile ja hingamisteedele, raskemal juhul põhjustavad lämbumissurma. Mürgistusnähud: suu ja kurk muutuvad tuimaks, tekib iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kehapind võib muutuda tuimaks. Surm saabub südame- ja hingamislihaste halvatuse tõttu.
Sarnased taimed Sinine käoking erineb kollasest peamiselt õite värvi poolest. Käokingadega on mõneti sarnased sageli aedades ilutaimedena kasvatatavad liigid perekonnast kukekannus, kelle üks õiekatteleht on muutunud pikaks kannuseks.