Tavaliselt näeme vaid ühte osa jõgi-kõõluslehe lehtedest. Peale nende kolmnurksete lehtede võib tal leida kuus erinevat lehekuju. Neist tavalisemad on kolm. Kirjeldatud kolmnurkne lehekuju on iseloomulik veepinnast kõrgemal, õhus kasvanud lehtedele. Kuid vee sees on tal hoopis teistsugused lehed. Ühed neist meenutavad veidi veepealseid lehti. Nad ei ole aga nii kolmnurkjad ning on vaid väikeste hõlmadega lehe alusel, pikema rootsuga. Teised veesisesed lehed erinevad aga ülejäänud lehtedest tunduvalt. Need meenutavad hoopis pikka paela. Viimaste pikkus võib ulatuda pea meetrini.

Kuid lehed pole ainsad, mis jõgi-kõõluslehe juures huvi võiks pakkuda. Sel taimel on näiteks ilusad valged lillade tolmukatega õied parajalt suures õisikus. Eriti huvitavad moodustised peituvad jõgi-kõõluslehel aga vee sees. Tal kasvavad sügisel alumiste lehtede kaenlast välja võsundid, mille tipp pakseneb ning meenutab mugulat. Võsundite tipul moodustuvad tõrukujulised ja omapäraselt siniselt värvunud mugulad on tegelikult talipungad, millest kevadel kasvavad uued kõõluslehe taimed. See on jõgi-kõõluslehe oluline paljunemisviis seemnelise kõrval.

Talipungades on peidus ka noore taime esmaseks kasvuks vajalikud toitained, eelkõige tärklis. Pole raske arvata, mis võiks inimesel olla kasu tärkliserikastest mugulatest. Loomulikult saab neid süüa niisamuti nagu kartulimugulaidki. Paljudes maades seda tehaksegi. Tarvitatakse neid nii küpsetatult, praetult kui ka keedetult. Maitsvatest mugulatest ei ütle aga ära ka sead ja veelinnud. Sellegipoolest tasub olla ettevaatlik, et veenduda määrangu õigsuses, sest kohe kõrval võib kasvada ka surmavalt mürgine surmputk oma risoomiga.