Harilik kukerpuu
(Berberis vulgaris)
barbariis, hapumarjapuu, kukerkuusk, paaberits

Kukerpuu jääb kindlasti meelde kõigile neile, kes maitsevad ta punaseid marju. Need on mõnusalt hapuka maitsega. Marjad on küll väikesed, kuid kasvavad suures kobaras ja seetõttu on neid lihtne korjata. Kukerpuu marjad on paljudes tööstusharudes hinnatud. Näiteks tehakse neist kompvekke. Varem laialt levinud köhaleevendav lutsukomm “Barbariss” oli just selle marja abil hapukaks tehtud. Kukerpuu ladinakeelsest nimest Berberis sai komm oma nime, aga sellest on tekkinud saksa ja vene keele vahendusel palju rahvapäraseid nimesid (paburitski, barbariis jne.). Kuid marjadest tehakse ka maitsvat keedist, samuti tarretisi. Hapukad marjad on ka jookide valmistamisel alati hea materjal. Kukerpuu marjadel on nii lai kasutuspõld seepärast, et nad sisaldavad palju erinevaid happeid ja suhkruid, aga rohkesti ka vitamiini C. Muide, ka siis kui marju pole, saab kukerpuult hea maitse suhu. Hapukad on ka lehed, mida võib julgelt näksida.

Kukerpuu on aga rohkemat kui lihtsalt söögitaim, ta on abimees ka ravimisel. Kõik taime osad juurtest viljadeni sisaldavad raviomadustega aineid, kuid rohkem kasutatakse lehti ja juuri. Lehti kogutakse pärast õitsemist, juuri septembris-oktoobris. Kukerpuust valmistatud ravivahendeid on edukalt kasutatud mitmete seedehäirete, maksahaiguste ja sapiteede hädade korral. Neil on ka valuvaigistav ja verejookse peatav ning vereringe tööd parandav toime.

Rohkesti on harilikku kukerpuud kasutatud värvimisel. Tooretest marjadest saadi kollast, valminutest punast värvi villast kangast, siidriiet või nahka. Sidrunkollast värvi annab koor ja juured, isegi puit. Puit on ka ise kollakas, kõva ja sobib hästi väikeste iluesemete valmistamiseks. Eriti kauni läike omandab kukerpuu puit aga poleerimisel.

Sageli võib kukerpuud näha linnaparkides. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Tihti võib kohata ka tema kaunist tumepunaste lehtedega vormi. Hea on seegi, et ta laseb enda kallal kääridega tööd teha. Nii võime sageli kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse aga kõik kukerpuud ära hävitada, sest tema kevadiste lehtede all võime leida oranzikaid punktikesi: roosteseeni, kes hiljem hakkavad kahjustama meie söögivilja.

Peale hariliku kukerpuu, kes kasvab meil looduses, võib pargis sageli kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on aga terve, harilikul on see saagjas. Ka on sel võõramaalasel õied välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Ka on hariliku kukerpuu astlad tavaliselt kolmeharulised, sel teisel aga üheharulised. Muide, astlad on neil tekkinud lehtedest. Selles veendumiseks püüdke üks astel ära tõmmata ja te näete, et see tuleb ära nagu leht, ilma, et tõmbaks endaga ühes osa koorest või puidust.