Seda, et kuldvitsaga saab mitmeid valusid kõrvaldada, näitavad nimetused umbvalurohi, venindhaigerohi ja voolme rohi. Peale tugeva valuvastase toime on kuldvitsal ka põletikuvastane vägi. Teena aitab kuldvits soole-, neeru- ja kuseteede põletike vastu. Kuldvitsa on nimetatud ka arnikaks. Millest selline nimi? Arnika on tuntud ravimtaim, kes Eestis looduslikult ei kasva, küll aga harva ilupeenardel, kloostri või apteekri aias. Kuldvitsa õisikud on arnika korvõisikute sarnased, ainult palju väiksemad.

Kuldvits on korvõieline, kelle imepisikesed õied on koondunud väikesteks korvõisikuteks. Ühe õisiku läbimõõt on kuldvitsal kuni poolteist sentimeetrit. Õit meenutab see väike õisik seepärast, et tema serval on pikad keelõied, keskel aga lühikesed putkõied. Väikesed õisikud on omakorda liitunud kümnete ja sadade kaupa suureks liitõisikuks. Nii tulebki ühe taime kohta tuhandeid imepisikesi õisi. Kuna iga õis sisaldab rikkalikult nektarit, siis peetaksegi kuldvitsa heaks meetaimeks.

Hariliku kuldvitsa õitest võib saada kollast värvainet, millega riiet värvida. Kuldvitsa lehti on rasketel aegadel kasutatud tee aseainena. Kuldvits sobib isegi lõikelilleks ja hekitaimeks. Kuldvitsa korjates ja kasutades on oluline teda mitte segi ajada mürgise ristirohuga, nende erinevus seisneb selles, et kuldvitsa alumised lehed on munajad, aga ristirohul lõhistunud.

Iluaianduses on harilikul kuldvitsal aga ka üks suurekasvuline sugulane, kellel on palju suuremad liitõisikud, kuid veelgi väiksemad korvõisikud. See on võõrliik kanada kuldvits: kõrge kollakasroheline taim suurte kollaste õisikutega, kes kasvab metsistunult vanades taluaedades, sagedamini aga teeservadel ja jäätmaadel. Kanada kuldvits metsistub kergesti ning asub välja tõrjuma kohalikke looduslikke liike.