Harilik kurekael
(Erodium cicutarium)
kulliküüned, kurenokk, pistirohi, pusuhain, roosirohud

Kurekael on lähedane sugulane kurerehadele. Ka “näo järgi” on nad mõnevõrra sarnased. Sarnased on nende omapärased viljad. Viljade järgi ongi kurekael nime saanud. Millised need viljad siis on? Botaanilises mõttes on need seemnised nagu näiteks päevalillel või võilillel. Kurekaela seemnised on peitu pugenud ühise kesta sisse ja moodustavad nii koguvilja. Koguviljal on pikk nokk, mis on jäik ja terav nagu mõõk. Koos nokaga on kurekaela vilja pikkus 3-4 sentimeetrit. Koguviljad asetsevad kõverdunud õievarval, meenutades painutatud kure kaela. Olgu öeldud, et liigi ladinakeelne nimi viitab pigem sarnasusele haigru kaelaga. Haigru kael on painutamatagi kõver, nii et see nimi sobiks talle võib-olla pareminigi. Koguvilja pind on selline, et ta haakub kergesti mööduvate loomade ja ka inimese külge. Nii levib kurekael uutesse kasvukohtadesse.

Kurekaela koguvilja pind on selline, et see haakub kergesti mööduvate loomade külge. Nii levib kurekael uutesse kasvukohtadesse. Uues elupaigas juhtub kurekaela viljaga enne idanemist veel sada imet! Kõigepealt tulevad koguvilja seest välja üksikud seemnised. Seemnistel on terav pikendus ja sellelgi on ülesanne. Nimelt muudab seemnise pikk nokk kuivades ja märjaks saades kuju. Kord on see sirge, siis jälle spiraali keerdunud. Nii keerab seemnis ennast lõpuks mulda nagu avaja veinipudeli korgi sisse.

Õigupoolest käitub kurekael sageli umbrohuna. Ta kasvab põldudel ja prahipaikadel. Üldiselt pole ta kuigi tülikas umbrohi. Sügisel võib ta põllu päris kauniks teha, sest õitseb septembrini välja. Kurekael on üheaastane taim, kuid osa isendeid jääb ka lume alla talvituma.

Rahvameditsiinis on kurekaela tarvitatud ravimina. Tal on sisemisi verejookse peatav toime. Samuti kasutati teda kõikvõimalike haiguste puhul, mis põhjustasid kehas pisteid. Selliste haiguste vastane toime arvati tal olevat teravatipuliste viljade tõttu. Vanasti püüti sageli sarnast sarnasega ravida. Näiteks maksahaigusi raviti nende liikidega, kelle lehe kuju meenutas maksa ja nii edasi. Taime välisest sarnasusest haigusega aga edukaks ravimiseks enamasti ei piisa.