Kurekael
(Erodium cicutarium)
kulliküüned, kurenokk, pistirohi, pusuhain, roosirohud

Kurekael on lähedane sugulane kurerehadele. Välisilmelt on ta ka kurerehadega üpris sarnane, tal on vaid väiksem kasv, piklikumad lehed ja pisemad õied. Veidi teistsugused on ka kurekaela viljad. Viljad ongi tegelikult kurekaela kõige huvitavamateks osadeks. Nende järgi on kurekael ka oma nime saanud. Millised siis need kurekaela viljad on? Botaanilises mõttes on need tegelikult seemnised, nii nagu ka päevalille viljad. Kuid kurekaela seemnised on peitu pugenud ühe kesta sisse ja moodustavad nii koguvilja. Koguviljal on huvitav pikk nokk, mis on jäik ja terav nagu mõõk. Koos nokaga on kurekaela vilja pikkus kolm kuni neli sentimeetrit. Huvitav on ka see, et need koguviljad asetsevad õievarval kõverdunult, meenutades painutatud kurekaela. Ladinakeelne nimi viitab aga sarnasusele haigru kaelaga. Haigru kael on painutamatagi kõver, nii et see nimi sobiks talle võib-olla pareminigi. Koguvilja pind on selline, et ta haakub kergesti mööduvate loomade ja ka inimese külge. Nii levib kurekael uutesse kasvukohtadesse.

Uues elupaigas juhtub aga kurekaela viljaga veel sada imet. Kõigepealt tulevad koguvilja seest välja seemnised. Seemnistelgi on olemas terav pikendus ja sellelgi on oma huvitav ülesanne. Nimelt muudab see pikk nokk kuivades ja märjaks saades oma kuju. Kord on ta sirge, siis jälle spiraali keerdunud. Nii keerab ta ennast lõpuks mulla sisse nagu veinipudeli avajat korgi sisse keeratakse.

Kurekael on tegelikult umbrohi. Ta kasvab sageli põldudel ja prahipaikadel. Kuid üldiselt pole ta kuigi tülikas umbrohi ja temast vabaneminegi pole raske. Sügisel võib ta septembrikuus veel koristamisjärgus oleva põllu päris kauniks teha. Nimelt ta õitseb kuni septembrini. Kurekael on üheaastane taim, kuid osa tema isendeid jääb lume alla ka talvituma.

Rahvameditsiinis on kurekaela tarvitatud ravimina. Tal on sisemisi verejookse peatav toime. Kuid samuti kasutati teda varem kõikvõimalike haiguste puhul, mis põhjustasid kuskil kehas pisteid. Selliste haiguste vastane toime arvati tal ilmselt olevat teravatipuliste viljade tõttu. Üldse püüti vanasti sageli sarnast sarnasega ravida (näiteks maksahaigusi maksa meenutavate lehtedega taimega). Taime välisest sarnasusest haigusega aga edukaks ravimiseks enamasti ei piisa.