Kurekellukas
(Campanula rapunculoides)
põldkelluke, püssipauk, hundikellad, kraavikelluke, tittemütsid

Kurekellukas tuleb kellukatest kõige sagedamini inimese külje alla. Kui te olete näinud maja servas kõrgeid kellukaid, kelle pikkades kobarates asetsevad kõik õied vaid õisiku ühel küljel, siis oletegi ilmselt kohanud kurekellukat. Täiesti maja servades, nii maal kui linnas, nii palkmajade kui uute kivimürakate ääres on selle taime tüüpiline kasvukoht. Seejuures ei ole valgus ja muld kuigi tähtsad, ehkki ta eelistab siiski tihedamat savikamat mulda ja vähemalt poolvarjulist, kui mitte päikesepaistelist kasvukohta. Kuid peale selle, et kurekellukat kohtame majaservades, võime teda leida ka põllul umbrohuna kasvamas, teeservade ilustajana ja hõredate leht- ning segametsade taimena.

Ilus on see taim just oma pikkade ühekülgsete õiekobarate tõttu. Kui kurekellukas võib kasvada enam kui meetri kõrguseks, siis õisik moodustab sellest tervelt kolmandiku. Õied on kurekellukal, nagu kellukatel ikka, kellukakujulised, värvuselt aga lillakas või punakassinised. Vahel võib majaservades kohata sama välimusega, kuid puhasvalgete õitega kurekellukat. Kaunite õite pärast kasvatatakse kurekellukat mõnikord ka iluaedades. Sagedamini võib kohata teda muidu lagedalt seisvatel kohtadel, vahel aga hoopis muru sees. Kurekellukale on iseloomulik see, et ta võib väga palju kohaneda vastavalt kasvukoha tingimustele. Nii võime me soodsas kasvukohas näha ilusaid suuri kurekellukaid, selliseid nagu me siin kirjeldame. Kuid kurekellukataimi võime kohata ka suurlinnade väga saastatud liiklusrohketes piirkondades. Viimastes on nad lihtsalt kümme korda väiksemad ja näevad väga armetud välja. Kurekellukal on olemas ka üks vaenlane, kes sageli ründab teda ka päris puhtas looduses. See on kellukate põisrooste. See on üks seen, kes muudab taime lehed ilmetuteks.

Huvitav on ka kurekelluka maa-alune elu. Et kõikvõimalikes tingimustes hakkama saada, siis on see taim endale mulla sisse ehitanud uskumatult suure tagala. Nimelt on tal moodustunud tihe võrgustik harunevatest maa-alustest võsudest – risoomidest. Neile kinnituvad omakorda arvukad lisajuured. Kuid mõnekümne sentimeetri sügavusele tungib veel tugev peajuur, mis on samuti varustatud rohkete lisajuurtega. Nii saab taim mullast kõik vajaliku kätte. Ja muide, kõigi nende maa-aluste osade abil saab kurekellukas ka paljuneda. Ja veel enamgi, neist on isegi inimestele kasu: kurekelluka juuri võib edukalt tarvitada salatimaterjalina. Salatiks sobivad ka noored lehed. Rohkete risoomiharude ja juurte tõttu võib aga kurekellukas ka raskestihävitatavaks umbrohuks saada. Küllap seetõttu teda iluaedades kasvatama ei kiputagi.