Harilik kuslapuu
(Lonicera xylosteum)
kuusmapuu, kuusmann, kukepuu, takispuu, kohlap

Kuslapuu on sage asukas viljaka mullaga metsades. Salukuusikus käimise muudab ta mõnikord lausa võimatuks. Temast ei saa kergesti läbi, ei üle, ei alt. Nii on üks võimalus põõsad Kalevipoja kombel maast välja tõmmata. See on võrdlemisi lihtne, kuna kuslapuu juured on mulla pindmistes kihtides ja needki pole eriti tugevad. Mõneks ajaks võib põõsast niimoodi lahti saada, aga õnneks jääb mõni kännutüügas või suurem juurejupp maha ning mõne aasta pärast kasvab uus tihnik. Kui ka mitte seda, siis on mullas kindlasti varuks idanemisvõimelisi seemneid, millest kasvavad soodsates tingimustes uued põõsad.

Kuslapuu tunneme metsas või niidul, aga ka linnapargis ära hallikasroheliste lehtede järgi. Need on pehmete karvadega kaetud ja tunduvad üpris õrnad, asetsevad okstel vastakult. Talvel paistavad põõsad juba kaugelt silma väga haraliste heledate okste tõttu. Kui lähemale minna, siis selgub, et ka pungad on harali: peaaegu risti oksaga, millele nad kinnituvad. Pungad on küllaltki pikad ning teravad, neid on ühe lehe kaenlas ridastikku mitu tükki. Suve algul kaunistavad kuslapuud lehtrikujulised õied, mis on mesilastele heaks meeallikaks Õied on küll valged, lõhnatud ja veidi tagasihoidlikud, kuid igal juhul tasub neid lähedalt vaadata. Paarikümne sentimeetri kauguselt märkate nende peent keerukat vormi ja hoolikat viimistletust. Sügisel ehivad harilikku kuslapuud aga loendamatud punased marjad. Huvitav on see, et sageli on tal kaks marja alusel kokku kasvanud.

Kuslapuu tunneme metsas või niidul, aga ka linnapargis ära hallikasroheliste lehtede järgi. Need on pehmete karvadega, tunduvad üpris õrnad ja asetsevad okstel vastakult. Talvel paistavad põõsad juba kaugelt silma väga haraliste heledate okste tõttu. Kui lähemale minna, selgub, et ka pungad on harali, peaaegu risti oksaga, millele need kinnituvad. Pungad on piklikud ning teravad, neid on ühe lehe kaenlas ridamisi iseloomulikult mitu tükki. Suve algul kaunistavad kuslapuud lehtrikujulised õied, mis on mesilastele heaks meeallikaks. Õied on küll valged, lõhnatud ja tagasihoidlikud, kuid igal juhul tasub neid lähedalt vaadata. Sügisel ehivad harilikku kuslapuud rohked punased marjad. Omapärane on see, et samamoodi nagu õied, mis on alusel kahekaupa kokku kasvanud, nii on osaliselt kokku kasvanud ka kaks marja.

Läikivad ja mahlased marjad kutsuvad sööma, aga millegipärast ei ole keegi neid metsas ära noppinud. See on ohtlik märk! Tõsi see on, et kuslapuu marjad on mürgised, isegi eluohtlikult. Marju on mõnikord kasutatud lahtistina, aga parem on neist hoiduda. Õnneks tunduvad kuslapuu viljad maitsetud või pigem isegi ebameeldiva maitsega ja vaevalt neid keegi eluohtlikul hulgal süüa jaksab.

Siiski on sellest kaunist puust ka rohkem kasu kui ainult ilu jaoks. Nimelt tema puit on väga kõva. Sellest on valmistatud kangakudumissüstikuid, rehapulki, heegelnõelu, jalutuskeppe ja muid esemeid, millel on vaja suurt tugevust. <linnades kasutatakse kuslapuud haljastuses, sest ta talub kärpimist ning saastunud õhku.

Lõpetuseks veel teisestki looduslikust kuslapuuliigist, sinisest kuslapuust. See põõsas kasvab Lääne- ja Põhja-Eesti soostunud niitudel ja märgades metsades. Teda on lihtne ära tunda sinakasmustade marjade järgi. Sinine kuslapuu on kergelt mürgine, tema marjad on ebameeldiva kibeda maitsega.