Harilik kuslapuu
(Lonicera xylosteum)
kuusmapuu, kuusmann, kukepuu, takispuu, kohlap

Kuslapuu on sage asukas meie viljaka mullaga metsades. Salukuusikus käimise muudab ta mõnikord lausa võimatuks. Metsategijadki kiruvad teda: kõik kohad on täis rohkesti harunevate halli värvi okstega põõsaid. Nendest ei saa kergesti läbi, ei üle, ei alt. Nii ongi ainuke võimalus põõsad Kalevipoja kombel maa seest välja tõmmata. See on lihtne, kuna kuslapuul on maapinnalähedased juured ja needki pole eriti tugevalt arenenud. Mõneks ajaks võib põõsast niimoodi lahti saada küll. Kuid ega metsamees ka päriselt oma nuhtlusest vabane. Mõni kännutüügas või suurem juurejupp jäi maha ning mõne aasta pärast kasvab uus tihnik. Kui ka seda mitte, siis mullas on kindlasti varuks veel idanemata seemneid, milledest kasvavad soodsates tingimustes uued põõsad.

Kuslapuu tunneme metsas või niidul, aga ka linnapargis ära hallikasroheliste lehtede järgi. Need on pehmete karvadega kaetud ja tunduvad üpris õrnad, asetsevad okstel vastakult. Talvel paistavad põõsad juba kaugelt silma väga haraliste heledate okste tõttu. Kui lähemale minna, siis selgub, et ka pungad on harali: peaaegu risti oksaga, millele nad kinnituvad. Pungad on küllaltki pikad ning teravad, neid on ühe lehe kaenlas ridastikku mitu tükki. Suve algul kaunistavad kuslapuud lehtrikujulised õied, mis on mesilastele heaks meeallikaks Õied on küll valged, lõhnatud ja veidi tagasihoidlikud, kuid igal juhul tasub neid lähedalt vaadata. Paarikümne sentimeetri kauguselt märkate nende peent keerukat vormi ja hoolikat viimistletust. Sügisel ehivad harilikku kuslapuud aga loendamatud punased marjad. Huvitav on see, et sageli on tal kaks marja alusel kokku kasvanud.

Need marjad oma kauni värvi, mahlakuse ja läikiva pinnaga otsekui kutsuksid sööma. Kuid millegipärast ei ole keegi neid metsas ära noppinud. See on ohtlik märk. Tõsi ta on, kuslapuu marjad on mürgised, vahel isegi eluohtlikult. Marju on mõnikord kasutatud lahtistina, aga siiski on parem neist mürgistest marjadest hoiduda. Õnneks tunduvad kuslapuu viljad maitsetud või pigem isegi ebameeldiva maitsega seega vaevalt neid keegi eluohtlikul hulgal sööb.

Siiski on sellest kaunist puust ka rohkem kasu kui ainult ilu jaoks. Nimelt tema puit on väga kõva. Sellest on valmistatud kangakudumissüstikuid, rehapulki, heegelnõelu, jalutuskeppe ja muid esemeid, millel on vaja suurt tugevust.

Lõpetuseks veel teisestki looduslikust kuslapuuliigist, sinisest kuslapuust. See põõsas kasvab Lääne- ja Põhja-Eesti soostunud niitudel ja märgades metsades. Teda on lihtne ära tunda sinakasmustade marjade järgi. Sinine kuslapuu pole mürgine, kuid tema marjad on ebameeldiva kibeda maitsega.