Harilik kuslapuu
(Lonicera xylosteum)
kuusmapuu, kuusmann, kukepuu, takispuu, kohlap

Kuslapuu on sage asukas meie viljaka mullaga metsades. Salukuusikus käimise muudab ta mõnikord lausa võimatuks. Metsategijadki kiruvad teda: kõik kohad on täis rohkesti harunevate halli värvi okstega põõsaid. Nendest ei saa kergesti läbi, ei üle, ei alt. Nii ongi ainuke võimalus põõsad Kalevipoja kombel maa seest välja tõmmata. See on lihtne, kuna kuslapuul on maapinnalähedased juured ja needki pole eriti tugevalt arenenud. Mõneks ajaks võib põõsast niimoodi lahti saada küll. Kuid ega metsamees ka päriselt oma nuhtlusest vabane. Mõni kännutüügas või suurem juurejupp jäi maha ning mõne aasta pärast kasvab uus tihnik. Kui ka seda mitte, siis mullas on kindlasti varuks veel idanemata seemneid, milledest kasvavad soodsates tingimustes uued põõsad.

Kuslapuu tunneme metsas või niidul, aga ka linnapargis ära hallikasroheliste lehtede järgi. Need on pehmete karvadega kaetud ja tunduvad üpris õrnad, asetsevad okstel vastakult. Talvel paistavad põõsad juba kaugelt silma väga haraliste heledate okste tõttu. Kui lähemale minna, siis selgub, et ka pungad on harali: peaaegu risti oksaga, millele nad kinnituvad. Pungad on küllaltki pikad ning teravad, neid on ühe lehe kaenlas ridastikku mitu tükki. Suve algul kaunistavad kuslapuud lehtrikujulised õied, mis on mesilastele heaks meeallikaks Õied on küll valged, lõhnatud ja veidi tagasihoidlikud, kuid igal juhul tasub neid lähedalt vaadata. Paarikümne sentimeetri kauguselt märkate nende peent keerukat vormi ja hoolikat viimistletust. Sügisel ehivad harilikku kuslapuud aga loendamatud punased marjad. Huvitav on see, et sageli on tal kaks marja alusel kokku kasvanud.