Harilik kuuskhein
(Hippuris vulgaris)
vesikuusk, murukuusk, merikuusk, jõenõgesse

Kes kuuskheina näinud on, see aimab kohe, miks tal on selline nimi. Taime välimus on peaaegu samasugune nagu kuusepuul. See tähendab, et maapinnalt kerkib püstine sirge vars, mis oleks nagu kuusetüvi, ja selle küljes on männastena lehed, mis oleks nagu kuuse oksad. Männastena? See tähendab, et palju lehti kasvab varrel ühel kõrgusel ringiratast ümber varre. Samamoodi kasvavad ju ka kuuse oksad tüvest välja. Nende männaste arvu järgi saab isegi kuusepuu vanust määrata. Kuuskheina vanust lehemännaste arvu järgi leida ei saa, sest kuigi taim tervikuna on mitmeaastane, elavad tema maa-pealsed varred vaid ühe aasta. Kauem elab aga kuuskheina maa sees olev võsu – risoom.

Oma üldehituselt on kuuskheina vars ja risoom sarnased. Nende kõige iseloomulikemateks tunnusteks on lülilisus ja lihakus. Varred oleks nagu kokku pandud mõne sentimeetri pikkustest üpris mahlakatest lülidest. Kui nüüd natuke edasi mõelda, siis polegi võib-olla kuigi raske ära arvata, kus kuuskhein kasvab. Ei saa ju mahlakad taimed kasvada kuival niidul või liivases nõmmemetsas, vaid ainult niisketes kohtades. Tuleb välja, et kuuskhein on tegelikult päris veetaim. Kõige meelsamini kasvab ta madalas vees, nii et pool temast on vee all ja teine pool vee peal. Hädapärast saab kuuskhein hakkama ka ärakuivanud veekogu põhjamudal. Kuuskheina varre täispikkuseks on tavaliselt kuni pool meetrit. Kui aga mõnel aastal on kuuskheina kasvukohas vesi eriti kõrge, siis võib ta kasvada isegi kuni pooleteise meetri pikkuseks. Nii pikaks peab kuuskhein kasvama seepärast, et tema õied ja seega ka seemned arenevad ainult õhus.

Kui jutt juba õite peale läks, siis veidi ka neist. Kuuskheina õied ei ole tegelikult õiget õie nime väärtki, sest need on vaid paari millimeetri pikkused ja paljud nende osad on taandarenenud. Nimelt on kuuskheina kroon- ja tupplehed kokku kasvanud kitsaks ääriseks sigimiku serval ja nii tolmukaid kui ka emakaid on igas õies ainult üks. Sellise õie värvuski on tagasihoidlikult roheline. Nii ongi kuuskheintel esmatähtsaks muutunud levimine risoomiharude ja -tükkide abil. Risoomi igale sõlmekohale võivad alla kasvada juured, juurtest ülespoole aga roheline vars. Seega võib igast risoomitükist alguse saada uus taim.

Huvitav, kas kuuskheinast ka kellelegi midagi kasu on? On küll, tema veesisesed lehed on toiduks paljudele kaladele ja kogu taim on meeldiv maiusroog põhjapõtradele. Viimane on tähtis seepärast, et kuuskhein võib kasvada ka külmadel aladel, näiteks on ta laialt levinud isegi Gröönimaal.

Lõpetuseks kuuskheinade liikidest. Peale meil tavalise hariliku kuuskheina kasvab Eestis veel haruldane liik süstlehine kuuskhein. Viimane erineb harilikust kitsamate lehtede poolest, ka on tal männastes vähem lehti (3...7). Süstlehine kuuskhein kasvab vaid mererannas soolases vees, kuid vahel võib samasuguses kohas leiduda ka harilikku kuuskheina. Seetõttu peab kuuskheinte määramisel ka kindlamaid tunnuseid vaatama.