Harilik kuutõverohi
(Polygonatum odoratum)
luuvalurohi, peetrid, petrid, jooksja rohi

Kuutõverohi on üks huvitav taim. Tema lehed asuvad varrel küll vahelduvalt, kuid ühekülgselt. Maikuus näeme varre teisel, tühjal küljel rippumas valgeid õisi. Nii on taime ülemine pool lehtede, alumine aga õite jaoks. Õied pole tegelikult päris valged: nende tipud on sageli veidi rohekad. Õied meenutavad veidi maikellukest, kuid on pikad ja peenikesed nagu putked. Selline kaunis rohttaim on tavaline kuni põlvekõrgune sega- ja okasmetsade asukas, kuid teda võib kohata ka liivaluidetel ning kõikvõimalikel nõlvadel ja mäeseljandikel, vahel isegi peaaegu võsas.

Nimi ei ole talle antud ilmaasjata. Kunagi raviti kuutõverohuga tõepoolest kuutõbiseid. Kuid on ka selle nime teine variant – kuuetõverohi. Kes teab, ehk aitaski ta vanarahva tarkade käes kuue eri tõve vastu. Näiteks on teda varasematel aegadel tarvitatud mitmete luuhaiguste, ka luujooksvahaiguse vastu. Hiljem on kasutatud kuutõverohu risoomi. Sellest saadud värske mahla või vesileotisega on ravitsetud haavu ja püütud vabaneda tedretähnidest. Ka Jeesus olla Peetrusele selle taime juurikat hammustada andnud, kui sellel kõht valutanud. Seepeale Peetrus hammustanud ja saanud kohe igati terveks. Aga taime juurikale jäid selgesti nähtavad hamba jäljed. Tõsi ta on, et kuutõverohu juurikatel on peal armid. Nende järgi nimetatakse seda taime Saksamaal ka Saalomoni pitsatiks, sest kuutõverohu arm ei ole paljas, vaid ilusa kirjaga. Kõik on õige, kuid armide päritolu on siiski teistsugune. Esmalt peab ütlema, et see juurikas on tegelikult maa-alune võsu – risoom. Kuutõverohul on see eriti jäme ja lihakas. Need armid on aga tekkinud vanade murdunud juurte asemele. Teadma peab ka seda, et neid juuri ei maksa ravimina katsetama hakata, sest need on võrdlemisi mürgised. Lisaks on mürgised veel kuutõverohu sinakasmustad marjad. Need on ohtlikud südamemürgid. Tekkiv mürgistus on samasugune kui maikellukese söömisel, kuid mõnevõrra nõrgem. Kannatanul hakkab tugev kõhuvalu koos iivelduse ja krampidega, samuti peavalu, pulss muutub väga kiireks ja süda hakkab tugevasti kloppima, nagu tahaks rinnust välja hüpata.

Lõpuks peab ütlema, et oleme rääkinud kogu aeg kuutõverohust, kuid tegelikult on meil neid kaks liiki. Loetletud omadused on neil ühised, nimed aga on rohkem harilikule kuutõverohule kuuluvad, sest teine liik, mitmeõieline kuutõverohi on meil vähem levinud. Vanarahva hulgas ei ole neil vahet tehtud, see on aga suhteliselt lihtne. Nimelt on harilikul kuutõverohul vars kandiline ja õied ühe- või kahekaupa kimpudes, mitmeõielisel on vars ruljas ja õied enamasti kolmekaupa kimpudes.