Ilusa välimuse tõttu soovitatakse laanelille kasvatada suuremates parkides muru sees. Samas peab tõdema, et laanelille ei kohta haljastuses kuskil. Laanelill kasvab looduslikult üsna pimedates ja hõreda rohttaimestikuga metsaalustes. Üks põhjus, miks seda suure õiega lille haljastuses ei kasutata, on arvatavasti just see, et ta ei suuda tihedas muruvaibas teiste rohttaimedega konkureerida.

Laanelillel on omapärane lehestik, mis on koondunud varre tipuossa, vahetult õite alla. Tegelikult on varrel lehti ka allpool, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Tõenäoliselt on selline lehtede paigutus taime kohastumus pimedates metsaalustes kasvamiseks. Tuleta meelde teisi tüüpilisi metsades kasvavaid rohttaimi. Ussilakk, salu-siumari, kilpjalg ja paljud teised - kõigil neil on lehed asetunud laiuvalt varre tipu lähedale. Arvatavasti saadakse just nii kõige paremini kätte vähene valgus, mis puuvõradest läbi jõuab.

Mullas on laanelillel pikad peened risoomid. Neil maa-alustel vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenlast kasvavad välja varre uued harud. Risoomi külgharude tipud paksenevad ja neist kasvavad maapinnale uued laanelille võsud. Igal võsul tekib üks või kaks õit, millest arenevad väikesed jalgpalli meenutavad kuprad ja neis vähesed seemned. Põhiline paljunemine toimub siiski risoomide mitte seemnetega.