Lakkleht
(Orthilia secunda)
jooksjarohi, lakktalvik, talihaljas, toomhein, varsakabjad

Lakkleht on väike metsataim. Sageli vaatab ta meile varjukast, kõduga kaetud metsaaluselt kavalalt otsa. Ise on ta vaid kuni paarikümne sentimeetri pikkune, kuid nagu varjaks midagi. Tõsi, taime tegelik pikkus on veel meile teadmata. Ettevaatlikult, taime vigastamata, teeme katse. Püüame uurida, kuhu lakklehe vars läheb. Hakkame tema lehtede alt juurekaelalt mulda eemaldama, juuri aga ei tule ega tule. Harva märkame siiski armetuid juurekesi. Siis aga jõuame välja hoopis teise taimeni, varsti aga kolmandani, siis neljandani jne. Mida see siis tähendab? Meie ümber vähemalt ruutmeetri ulatuses on vaid üks taim, mis on oma risoomid igale poole laiali ajanud. Maa-alustest vartest võib aga igal sõlmekohal sündida uus “maapealne taim”. Maapealsele varrele kasvavad alla ka väikesed juured ja ta alustab küllaltki iseseisvat elu.

Miks aga lakklehe juured on nii tagasihoidlikult väikesed? Aga seepärast, et tal pole suuremaid juuri vaja. Miks ei ole? Sest juurtel on abimehed, seeneniidistik. Taimejuured koos seeneniidistikuga moodustavad mükoriisa, mis aitavad taime vee ja selles lahustunud mineraalainete imamisel.

Lakkelehe pärislehed kasvavad maa-alustest võsunditest välja juurmise kimbuna ehk kodarikuna. Nad on üsna heledalt rohelised ja pealmiselt pinnalt läikivad nagu lakitud. Sellest ka taime nimi. Kuid lakklehel on veel lehti. Nende pärislehtede vahel võib leida soomusetaolisi alalehti ja õisikuvarval samuti soomusjaid kõrglehti. Õisikuid ei näe me aga sugugi alati. Kõigepealt ilmub maapinnale vaid leherosett. See püsib igihaljana kolm või neli aastat, osa lehti kuivab vahepeal, osa elab üle talve, hävinute asemele kasvavad uued. Alles kolmandal või neljandal aastal tuleb lehtede vahelt välja pikk õisikuvarb ja areneb tihe õiekobar. Huvitav on veel see, et lakklehe kellukakujulised õied asuvad kõik enam-vähem õisikuvarva ühel küljel. Värvuselt on nad rohekasvalged.