Lakkleht on väike metsataim, vaid kuni paarikümne sentimeetri kõrgune, kuid nagu varjaks midagi. Ettevaatlikult, taime vigastamata, teeme katse. Püüame uurida, kuhu lakklehe vars läheb. Hakkame lehtede alt juurekaelalt mulda eemaldama, juuri aga ei tule ega tule. Harva märkame armetuid juurekesi. Siis aga jõuame teise taimeni, varsti kolmandani, siis neljandani jne. Mida see tähendab? Vähemalt ruutmeetri ulatuses on vaid üks taim, kes on võsundid igale poole laiali ajanud. Maa-alustest vartest võib igal sõlmekohal sündida uus maapealne võsu. Maapealsele varrele kasvavad alla ka väikesed juured ja ta alustab küllaltki iseseisvat elu.

Lakklehel ei ole tugevat juurestikku vaja, sest taim moodustab seeneniidistikuga mükoriisa. Mükoriisa varustab taime vee ja vees lahustunud mineraalainetega. Seen saab vastu taime rohelistes lehtedes sünteesitud suhkruid.

Lakkelehe pärislehed kasvavad maa-alustest võsunditest välja juurmise kimbuna ehk kodarikuna. Nad on üsna heledalt rohelised ja pealmiselt pinnalt läikivad nagu lakitud. Sellest ka taime nimi. Kuid lakklehel on veel lehti. Nende pärislehtede vahel võib leida soomusetaolisi alalehti ja õisikuvarval samuti soomusjaid kõrglehti. Õisikuid ei näe me aga sugugi alati. Kõigepealt ilmub maapinnale vaid leherosett. See püsib igihaljana kolm või neli aastat, osa lehti kuivab vahepeal, osa elab üle talve, hävinute asemele kasvavad uued. Alles kolmandal või neljandal aastal tuleb lehtede vahelt välja pikk õisikuvarb ja areneb tihe õiekobar. Huvitav on veel see, et lakklehe kellukakujulised õied asuvad kõik enam-vähem õisikuvarva ühel küljel. Värvuselt on nad rohekasvalged.