Longus helmikas
(Melica nutans)
hallirohi, lõulääts, orgarohi, värishein

Enamik kõrrelisi on niitude taimed, ühed kasvavad veidi kuivemas, teised niiskemas, kolmandad päris soos. Aga varjukates metsades elavaid kõrrelisi on üpris vähe. Longus helmikas on üks selline, kes on veidi päikesepelglik. Ta kasvab leht- ja segametsades ning puisniitudel.

Varjus kasvades pole longus helmikas ka eriti lopsaka kasvuga. Tavaliselt kasvab ta siin ja seal üksikute taimedena ning ei oma seega kariloomade jaoks suuremat tähtsust, on vaid metsloomadele juhuslikuks toidupooliseks. Varsi on longus helmikal kahesuguseid. Ühed on püstisemad ja kannavad õiskuid. Teised tõusevad aegamööda maapinnalt kõrgemale, on rohkemate lehtedega, kuid ilma õisikuteta.

Longus helmika tunneb looduses hästi ära just tema õisiku järgi. Longus helmika õisik pole püstine, vaid on õrn ja peenike ning seetõttu tugevalt kaardunud. Nimi "longus" tuleb aga sellest, et õisikus olevad pähikud on longus. Nad asetsevad suhteliselt hõredalt ja saavad seetõttu hõlpsasti õisiku ühele küljele longu vajuda. Nii “kurba noruspäist” õisikut meie teistel kõrrelistel pole. "Helmikas" sai tema nimeks ilmselt seepärast, et õisikut moodustavad pähikud on veidi helmekujulised. Nii on longus helmika õisik kokkuvõttes nagu üks peenike õrn varras, millele on lükitud kaunid väikesed helmed. Eesti keelde on see nimi tulnud soome keelest.

Ühesuguse tähendusega on ka rahvapärased nimetused hallirohi, orgarohi, värihein, värilill ja verisrohud. Varem kasutati teda niinimetatud külmtõve ravimisel. Külmtõbi on haigus, mille puhul keha temperatuur tõuseb teatud aja tagant väga kõrgele ja siis jälle langeb. Samal otstarbel on kasutatud ka väriheina, kelle pähikud on muide enam-vähem samasugused nagu longus helmika omad. Erinevusena peab aga meelde jätma, et longus helmika pähikud on kõik õisiku ühel küljel ja longus. Väriheina õisik on aga lai ja püramiidikujuline ning pähikud ei asetse reas.