Liht-naistepuna
(Hypericum perforatum)
jaanilill, luuvalurohi, neitsipuna, vereseletuserohi, viinalill

Naistepuna on vana ja rahva hulgas tuntud ravimtaim, kel on palju erinevaid kasulikke omadusi. Egas siis ilma asjata öeldud, et jaanilaupäeva öösel korjatud jaanirohud aitavad terve aasta iga haiguse vastu. Naistepunal arvati olevat koguni nõiavägi.

Naistepuna hakkab õitsema jaanipäeva ajal ja sellest ka paljud Jaaniga seotud nimed. Õitsvaid naistepunasid võib edaspidi paari kuu jooksul kohata. Parimaks ravimiks on siiski suve alguse taimed, kui õied on alles noored. Korjata tuleb naistepunal peaaegu kogu vart koos lehtede ja õitega. Kasvama jäetakse selle taime kõige alumine puitunud varre osa. Kuivatamiseks võib naistepunad kimpu siduda, et neid oleks siis hea kuhugi sooja ja pimedasse riputada. Kuidas siis seda väärtuslikku ravimit kasutada? Sagedamini tehakse seda teena ja õli- või viinaleotisena. Naistepuna abil on ka kibedaid veine toodetud. Lõuna-Eestis kutsutakse naistepuna sageli viinalilleks seepärast, et teda pandi sageli kosjaviina sisse, et viin võimsam ja armuasjade ajamine kindlam saaksid. Samuti andvat naistepuna õied värvitule viinale kauni punase värvuse.

Rahvapäraste nimede järgi võib otsustada, et naistepuna on mitmete naistehaiguste ravimisel tähtis taim. Seda ta tõepoolest on. Kuid naistepuna aitab ka mitmete muude siseelundite, eriti aga seedeteede häirete korral. Välispidiselt on naistepuna kasutatud haavade, paisete ja põletuste raviks ja igeme- ning suu limaskestade põletike korral kuristamiseks. Ergutava vahendina on ta õige taim ka paljude teiste hädade puhul, eriti hästi mõjub ta hingamisteedele. Naistepunal on aga ka lihtsalt kogu keha rahustav toime.

Kust naistepuna oma nime on saanud, selle kohta on mitu erinevat arvamust. Ühed arvavad, et kui “naisterahvastel on asjad kinni, siis naistepunadest tee teeb lahti”. Teised on jälle seda meelt, et verejooks jääb hoopis kinni. Kõige laiemalt on aga levinud teadmine, et “kui naesterahvad kahvatud ja valged seisavad, siis pidada nad naestepuna-heinadest keedetud teed jooma. Siis tuleb puna palgesse”.

Naistepunadega saab nahka parkida ning siidist, eriti aga villast riiet värvida. Naistepuna kogu maapealne osa annab erinevate ainetega koos kollase, punase või vahel peaaegu musta värvi.

Sagedasti esinevaid naistepuna liike on meil kaks: liht- ja kandiline naistepuna. Nad on mõlemad piisavalt sarnased, et sobida nii ravimtaimeks, parkimiseks kui ka värvaine tootmiseks. Siiski on ka paar kindlat eristamistunnust. Esiteks on kandilise naistepuna vars selgesti neljakandiline, liht-naistepunal on aga vars ümar ja vaid kahe tiivulise kandiga. Teiseks on liht-naistepuna õite tupplehed kaunis terava tipuga, kandilisel naistepunal aga tömbid.

Lõpetuseks aga ka väike hoiatus. Suures koguses võib naistepuna põhjustada mürgistusi. Seejuures sageli avaldub mürk alles siis, kui heledale nahale paistab päikesevalgus. Seega muutub inimene või loom valguse suhtes ülitundlikuks. Õnnetumatel juhtudel võib naistepunamürgistus viia ka krampide ja ajukahjustuseni.