Lõhnav maarjahein
(Anthoxanthum odoratum)
elupääd, maasikakõrred, õnnehain, lõhnarohi

Maarjahein on üks eestlaste hulgas tuntumaid ja armastatumaid kõrrelisi. Maarjaheinaga on seotud palju häid uskumusi, kuigi vahel võib ka tema muutuda lihtsaks umbrohuks. Nii hea söödataim, kui paljud teised kõrrelised, ta siiski pole. Veelgi enam, ta on veidi mürgine ja kui loomad teda palju söövad, siis võivad nad mürgistuse saada. Maarjaheina mürk mõjub hingamisele ja südametööle, kahjustab vereringet.

Kõik maarjaheina head ja halvad omadused on tegelikult tingitud peamiselt ühest temas leiduvast ainest. Selleks aineks on kumariin, mis annab maarjaheinale iseloomuliku tugeva lõhna. Kuid seesama kumariin on ka mürk, mis mõjub nii meile endile kui ka meie neljajalgsetele sõpradele.

Tugeva lõhna tõttu on maarjaheina pandud ka riidekappidesse või kirstudesse. Seejuures peetakse silmas kahte eesmärki. Kõigepealt annab maarjahein riietele meeldiva lõhna. Teiseks peletab see lõhn koisid eemale. Nii jäävad riided terveks. Peale koide peletab maarjahein veel mitmeid teisigi putukaid. Tolmeldavaid putukaidki ei ole tal vaja ligi meelitada, sest tema õietolm levib tuule abil.

Maarjaheina kumariini oskab inimene ka mitmel moel kasutada. Temast tehakse parfümeeriatooteid ja alkohoolseid jooke. Maarjaheinatee aitab nõrkuse ja venituste korral.

Maarjahein on tähtsal kohal ka meie muinasusundis. Tal arvati olevat mingi eriline nõiavägi. Sellest on tekkinud ka nimed “elupääd” ja “õnnehain”. Üks võimalus õnne ennustamiseks oli see, et maarjaheina kõrred pandi ahju leiva sisse. Kui kõrred kõrbesid, siis oli karta surma, kui ei, siis oli eluks õnne. Maarjaheinal pidi olema imevõimu varanduste leidmiseks, linnukeelte mõistmiseks ja lukus uste avamiseks. Tähtsal kohal oli ta ka pruudikimpudes. Kuid samas oli maarjaheina kõrs suurepäraseks abimeheks ka “maasikarongi” valmistamisel. Selleks tõmmati tema paarikümne sentimeetri pikkuselt kõrrelt lühikesed lehed maha ja saadud varda otsa torgati korjatud metsmaasikad.