Harilik maavits
(Solanum dulcamara)
jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi

Maavitsad on põllutaime kartuli sugulased. Õigemini öeldes on kartuli perekonnanimi maavits. Looduslikult kartul Eestis ei kasva, küll aga kaks maavitsaliiki. Tavalisem neist on harilik maavits, mis on punaste või oranzikate marjadega ja sageli kolmehõlmaliste noolja alusega lehtedega. Meie teine looduslik maavits pole samuti mingi haruldus. Tema nimi on must maavits. Erinevalt harilikust on tal valminud marjad mustad, kõik lehed täiesti terved ja taim üheaastane. Vahet saab neil teha ka suve algul õitsemise ajal. Hariliku maavitsa õied on lillad või veidi roosakad, musta maavitsa omad aga valged. Kasvukohad on neil erinevad: harilikul maavitsal niisked võsastikud ja hõredamad metsad, must maavits on aga põlluumbrohi.

Harilik maavits on mitmeaastane poolpõõsas. See tähendab, et tema varre alumine osa on puitunud, ülemine aga rohtne ja see kasvab puitunud varre pungadest igal aastal uuesti. Tavaliselt tõuseb harilik maavits mööda teisi taimi päikese poole, ise ta püsti seista ei suuda. Puitunud varre pungadest kasvab palju külgharusid, mis roomavad mööda maad ja annavad sõlmekohtadel juurdudes alguse uuele maavitsataimele. Seda nimetatakse vegetatiivseks paljunemiseks. Loomulikult paljunevad maavitsad ka seemnetega. Nende seemned idanevad aga aeglaselt ja on huvitava nõudmisega: vajavad idanemiseks valgust.

Nagu juba öeldud, on harilikul maavitsal meelitavalt ilusad erkpunased marjad. Väikeste lastega metsas käies tuleb aga neid kindlasti hoiatada, et nad maavitsa meelituste õnge ei läheks. Maavitsa marjad, nagu ka teised taimeosad on mürgised. Need võivad põhjustada valusid, iiveldust, oksendamist, hingamishäireid ja muudki, õnnetumal juhul isegi krampe. Oksendamisega väljub õnneks suurem osa mürgist ja eluohtlikku seisundit ei teki, kuid esmaabiks ei ole kunagi liiast anda söetabletti.

Maavitsa mürgisuse tõttu ei saa enam kuidagi lubada ka tema kasutamist ravimtaimena. Varem on temast aga abi saadud paljude hädade puhul. Võib nimetada näiteks reumat ja liigesevalusid, köha ja teisi hingamisteede haigusi, grippi, temast on abi otsitud ka astma puhul, ravitsejate sõnul puhastas ta verd, samuti kasutati teda mitmete nahahaiguste raviks. Ravimtaimena tuntakse harilikku maavitsa alates XVI sajandist ja kasutusel oli ta kuni käesoleva sajandi alguseni.