Mägiristik
(Trifolium montanum)
valge ristikhein, valge härjapea, jaanirohi, isurohud

Mägiristik on samuti valgeõieline, nagu valge ristik. Sassi nad omavahel siiski ei lähe. Valge ristik roomab mööda maad ja tõuseb harva enam kui kümne sentimeetri kõrgusele, mägiristik on aga püstise varrega taim ja tema vars võib kasvada isegi kuuekümne sentimeetri kõrguseks. Kui valgel ristikul näeme pealt vaadates vaid rohkeid lehti, siis mägiristikul on vaid üksikud lehed piklike lehekestega. Mägiristiku vars on sageli täiesti harunemata. Nii on ta meie üks tugevama välimusega ristikuid. Tema vars isegi puitub sügise poole ning seetõttu on ta õitsemise lõpul ja pärast seda üpris väheväärtuslik söödataim. Kevadel on ta siiski paljudele loomadele maitsev suutäis. Eeskätt meeldib ta lammastele.

Kuid mägiristikust on palju kasu hoopis teistel põhjustel. Tema õied on koondunud kuni sajakaupa suurtesse valgetesse või kreemikatesse nuttidesse. Neil on harukordselt tugev meelõhn. Nii meelitavad mägiristiku kogumikud kohale rohkesti mesilasi ja mägiristik hõivabki tähtsa koha meetaimede nimekirjas.

Ka inimestes on tugev meelõhn huvi äratanud. Nii on proovitud mägiristikust saada meelõhnalist ja -maitselist teed. Seejuures on aga üldiselt alt mindud. Mägiristikust tehtud teel pole midagi pistmist meega, ta on ennemini veidi ebameeldiva maitsega. Siiski on rahvameditsiinis selle teega ravitud paljusid naistel esinevaid muresid. Vähem on temast kasu saanud mehed. Selline jook vähendab köha ja kiirendab venituste paranemist.

Ka loomade ravimisel on mägiristikust abi. Selleks koguti õitsvaid taimi. Et seda tehti jaanipäeva paiku, kui taimed alles noored, siis on tekkinud ka nimesid, mis on seotud jaanipäevaga. Talvel, kui lehmal sündis vasikas, siis keedeti saadud rohtu ja anti keeduvett lehmale juua. Kui aga koduloomadel kadus söögiisu, siis anti neile jällegi mägiristiku teed kui isutõstvat vahendit. Seega peitub enamik mägiristiku saladusi tema õites.

Kes tahab nüüd mägiristikut korjama minna, see peab teadma ka tema kasvukohti. Üldiselt on ta meil küllaltki tavaline taim, kes kasvab väga paljudes kohtades, kuid eelistab siiski lubjarikkamaid muldi. Seega tasub teda otsida eelkõige valgusküllastelt paepealsetelt. Sageli võib teda näha näiteks Lääne-Eesti kadastikes ja hõredates männimetsades. Kogudes tuleks kääridega lõigata ära vaid taime ülemine osa, see on väärtuslikum. Nii jääb kindlasti mulda ka mägiristiku jäme juurikas, millest järgmisel aastal kasvab maapinnale uus taim.