Harilik maikelluke
(Convallaria majalis)
piibeleht, lambakeel, karikelled, lillikas, villvallikas

Maikelluke on kevadistest lilledest paljude inimeste lemmik. Sellest räägivad ka mitmed kuulsate inimeste mälestused, muusikud on oma tunded tema vastu pannud heliteostesse. Armastatust inimeste hulgas näitavad maikellukese arvukad rahvapärased nimed, vaid vähestel taimedel on neid rohkem, tuntuim nimetus on piibeleht.

Maikellukese ilu ei ole esmajärjekorras inimese jaoks. Nii meelitab piibeleht kohale putukaid, kes tolmeldavad õisi. Vastutasuks saavad külalised rikkalikult nektarit. Viljastatud õiest hakkavad arenema viljad ja viljades valmivad seemned. Punakasoranž mari paistab isegi suurte lehtede varjus hästi silma. Nii langeb see pea alati saagiks mõnele metsaasukale, kes marju süües ka taime seemneid levitab.

Seemnete abil levimine on riskantne - seeme võib sattuda ebasobivasse kasvukohta. Peamiselt levib maikelluke risoomi abil. Risoom on maa-alune vars, millel on nii väikesed lehed kui juured. Igal aastal kasvab risoom vaksa võrra pikemaks. Kui paljastada risoom, võib näha, et sada või rohkemgi lehepaari võib olla ühe risoomiga ühendatud. Lehepaari alusel on risoomi püstine osa, millelt osatakse välja lugeda mõnda taime elukäigu kohta. Pisikesed ringid ümber varre näitavad piibelehe vanust. Tavaliste ringide vahel on kumerad ringid: need näitavad õitsemisaastaid.

Maikelluke on ammust ajast tuntud tugevatoimeline ravimtaim. Kunagi kasutati teda koos inimese peenestatud pealuu või põdrasarvedega langetõve vastu. Rohkem kasutatakse rahvameditsiinis lehtede kompressi silmapõletike korral. Keedis aitab palaviku korral. Kange ja tugevatoimeline on südamerohuna kogu taim, eriti õied. Igaüks peab teadma, et maikellukese kõik osad, eriti marjad ja seemned on mürgised ja omast tarkusest temaga katsetada ei tasu. Raskematel juhtudel võib mürgistus lõppeda surmaga.