Metskastik
(Calamagrostis arundinacea)
kastekorred, põdrakanep, lipsrohi, kastehein

Kastikud on suured ja tavalised kõrrelised. Kõige tavalisem neist on jäneskastik, kuid ega metskastik levikult kuigi palju alla jää. Kui jäneskastik kasvab eelkõige lagedatel liivikutel, siis metskastik on veidi varjukamate kohtade taim. Võib-olla pole päris õige öelda, et ta metsataim on, sest ta kasvab meelsasti ka teeservadel, kus on vahel üpris palju päikest. Niisiis peame tema ja jäneskastiku eristamiseks leidma mingi teise mooduse.

Kuigi keeruline see pole. Kui näete mets- ja jäneskastikut kõrvuti, siis on teil nende erinevused kohe selged. Metskastik on palju õrnem ja kasvab tavaliselt mättana. Esiteks on tema pikad õisikud peenemad ja palju hõredamad kui jäneskastiku omad. Ka on metskastiku õisikud enamasti rohekad, jäneskastikul aga sagedamini lillades toonides. Teiseks on ka jäneskastiku lehed metskastiku omadest palju tugevamad. Jäneskastiku lehed on hallikasrohelised ja väga jäigad, laiad ning teravaservalised, nõelana torkava tipuga. Metskastiku lehed on sama pehmed kui meie enamike kõrreliste omad, läikivad ja kergesti painduvad, ka nende terav tipp ei tee meile haiget. Värvuselt on metskastiku lehed puhasrohelised.

Inimesele on metskastikust kasu vaid kevadel. Kui teda varakult niita, siis ta sobib enam-vähem kariloomadele toiduks. Suve keskel on tema söödaväärtus aga juba langenud ja ka loomad ei taha siis teda enam eriti süüa. Nii omab metskastik metsaelanike tähtsust vaid kui tagavarasöök.

Sageli võime metskastikut leida teeservadel või raiesmikel, kus inimene on suurema osa taimestikust hävitanud. Sellistes kohtades võib metskastik massiliselt vohada. Nii on ta varjuks mitmetele puudele, kes otsese kuuma päikese käes kasvama ei suuda hakata. Selliseks puuks on näiteks kuusk. Peamiselt kuusikutest ja kuuse-segametsadest võime metskastikut ka leida siis leida kui varju kasutanud puud on suureks kasvanud, kuid siis ei ole teda enam nii massiliselt.