Metskõrkjas
(Scirpus sylvaticus)
sääsk, puigas, säpsik, karihein, kolmekandiline luht

Metskõrkjas on niiskete kasvukohtade rohttaim, keda sagedamini kohtame kraavide, tiikide ja mitmesuguste teiste veekogude kallastel, aga ka soodes ja soostunud metsades. Juba eemalt torkavad silma tema suured rohekas-pruunikad õisikud ja lopsakad teravaservalised lehed. Sageli on lehed nii pikad, et kaarduvad kõrgelt üle teiste taimede. Üldse võib metskõrkjas isegi enam kui meetri kõrguseks kasvada.

Mainisime, et metskõrkjal on suured õisikud. Kuid tegelikult koosnevad need õisikud veel omakorda paljudest väikestest osaõisikutest. Metskõrkja osaõisikuid kutsutakse pähikuteks. Need on samasugused moodustised, mis on ka enamikel kõrrelistel. Metskõrkjal on tavaliselt kolm kuni neli pähikut koondunud väikeseks kimbukeseks. Metskõrkja viljadeks on pähklikesed.

Kui metskõrkja välistunnustest veel rääkida, siis on tal kolmekandiline vars. Kolmekandiline vars on iseloomulik ka kõigile tarnadele. Just suure tarnade perekonnaga ongi metskõrkjas sugulane. Kuid tarnade õisikud on hoopis teistsugused.

Meie looduses kasvab aga peale metskõrkja veel teisigi kõrkjaid. Päris kõrkjate hulka kuulub neist siiski vaid juurduv kõrkjas. Tema kasvab enamasti Peipsi ja Võrtsjärve ümbruses, mujal on aga üpris haruldane. Juurduval kõrkjal on erinevalt metskõrkjast osa pähikuid raolised. Metskõrkja pähikud on kõik raotud. Muidu on need kaks taime omavahel väga sarnased.

Peale päriskõrkjate kasvavad meil veel näiteks järvekõrkjas, randkõrkjas ja lapik kõrkjas, kes tegelikult on kõik eri perekondade taimed ning keda ametlikult nimetatakse teistmoodi. Järvekõrkja on botaanikud paigutanud kaisla perekonda ja taime õige nimi on järvkaisel. Kaislate varred on erinevalt kõrkjate omadest ilma lehtedeta. Õisik on neil küll sarnane kõrkjatele, kuid palju suuremate pähikutega ja neid pähikuid on vähe. Randkõrkjas kuulub mugulkõrkja perekonda ning kannab nime meri-mugulkõrkjas. Tema kasvab tõepoolest eelkõige mererandadel ja mudase põhjaga merelahtedes. Mugulkõrkja õisikud on väga sarnased kaisla omadele, kuid temal on lehed olemas ka vartel. Erinevalt kõrkjast ei ole mugulkõrkja lehtedel varrele kinnitumise kohal väikest kilejat moodustist, "keelekest". Kolmas "kõrkjas" on tegelikult soonerohi. Soonerohi on aga väliselt hoopis teistsugune. Ta on esiteks palju väiksema kasvuga ja teiseks on tema pähikud õisikus korrapäraselt kaherealiselt. Nii moodustub tihe lapik õisik, mille järgi lapik soonerohi on ka oma nime saanud.

Mitmetest kõrkjatest on punutud korve ja matte, ka metskõrkjast. Noored metskõrkjataimed sobivad ka loomadele söödaks. Suve teisel poolel muutuvad nad aga liiga jäigaks.