Metskõrkjas on niiskete kasvukohtade rohttaim, keda sagedamini kohtame kraavide, tiikide ja mitmesuguste teiste veekogude kallastel, aga ka soodes ja soostunud metsades. Juba eemalt torkavad silma tema suured rohekas-pruunikad õisikud ja lopsakad puhasrohelised lehed. Sageli on lehed nii pikad, et kaarduvad kõrgelt üle teiste taimede. Metskõrkjas võib enam kui meetri kõrguseks kasvada.

Mainisime, et metskõrkjal on suured õisikud. Tegelikult koosnevad tema õisikud omakorda paljudest väikestest osaõisikutest. Metskõrkja, nagu kõigi teiste lõikheinaliste ja kõrreliste sugukonda kuuluvate taimede osaõisikuid nimetatakse pähikuteks. Metskõrkjal on tavaliselt kolm kuni neli pähikut koondunud väikeseks kimbuks ja taolised pähikute kimbud moodustavadki laiuva õisiku. Metskõrkja viljadeks on pähklikesed.

Kui metskõrkja välistunnustest veel rääkida, siis on tal kolmekandiline vars. Kolmekandiline vars on iseloomulik ka kõigile tarnadele. Just suure tarnade perekonnaga ongi metskõrkjas sugulane. Kuid tarnade õisikud on hoopis teistsugused.

Meie looduses kasvab aga peale metskõrkja veel teisigi kõrkjaid. Päris kõrkjate hulka kuulub neist siiski vaid juurduv kõrkjas. Tema kasvab enamasti Peipsi ja Võrtsjärve ümbruses, mujal on aga üpris haruldane. Juurduva kõrkja kõige paremale tunnusele viitab tema nimi. Juurduva kõrkja viljunud kõrred painduvad vastu maad ja võtavad juured alla. Selliselt moodustuvad omapärased silmused, millesse takerdudes võiks isegi ninuli kukkuda, kui “püünised” tugevamad oleksid. Õigupoolest ei püüa juurduv kõrkjas kedagi kinni püüda vaid vegetatiivselt levida. Juurduval kõrkjal on erinevalt metskõrkjast osa pähikuid raolised. Metskõrkja pähikud on kõik raotud. Muidu on need kaks taime omavahel väga sarnased. Juurduv kõrkjas on looduskaitse all (II kategooria).

Kõrkjas on väga levinud taimenimi ja kõrkjateks nimetatakse rahvapäraselt ka paljusid teisi liike, kõigil neil liikidel on mõneti sarnased õisikud ja kõik nad kasvavad märgades kasvukohtades. Järvekõrkja on botaanikud paigutanud kaisla perekonda ja taime õige nimi on järvkaisel. Kaislate varred on erinevalt kõrkjate omadest ilma lehtedeta. Õisik on neil küll sarnane kõrkjatele, kuid palju suuremate pähikutega ja neid pähikuid on vähe. Randkõrkjas kuulub mugulkõrkja perekonda ning kannab nime meri-mugulkõrkjas. Tema kasvab tõepoolest eelkõige mererandadel ja mudase põhjaga merelahtedes. Mugulkõrkja õisikud on väga sarnased kaisla omadele, kuid temal on lehed olemas ka vartel. Erinevalt kõrkjast ei ole mugulkõrkja lehtedel varrele kinnitumise kohal väikest kilejat moodustist, "keelekest". Lapik kõrkjas kuulub soonerohu perekonda ja tema õige nimi on lapik soonerohi. Soonerohi on aga väliselt hoopis teistsugune. Ta on esiteks palju väiksema kasvuga ja teiseks on tema pähikud õisikus korrapäraselt kaherealiselt. Nii moodustub tihe lapik õisik, mille järgi lapik soonerohi on ka oma nime saanud. Mitmetest kõrkjatest on punutud korve ja matte, ka metskõrkjast. Noored metskõrkjataimed sobivad ka loomadele söödaks. Suve teisel poolel muutuvad nad aga liiga jäigaks.