Mets-harakputk
(Anthriscus sylvestris)
koerputk, penipütsk, koeraköömen, putkes

Mets-harakputk on meie putketest ehk nagu botaanikud ütlevad, sarikalistest, kõige tavalisem liik. Teda võib kohata peaaegu igal pool. Mets-harakputk kasvab igal niidul ja ka varjukates metsaservades ning hõredamates metsades. Kõige enam meeldivad talle aga varjukad ja parajalt niisked prahipaigad lehtpuude varjus. Enamasti on mets-harakputk tuntud suure nuhtlusena, sest kui heinamaad jätta niitmata, siis on kümne aasta pärast seal valdav taim just tema. Sellist pilti võib sageli näha vanades taluaedades. Õige ruttu kasvatab mets-harakputk tugeva juurika, mida on peaaegu võimatu mullast kätte saada. Üks taim elab mõnikord vaid paar aastat, tavaliselt aga tunduvalt kauem.

Mets-harakputk ei talu niitmist ning alustades uuesti iga-aastast heinategu, kaob ta niidukamarast kiiresti.

Mets-harakputke viljadeks on seemnised, nagu teistelgi sarikalistel. Võite näiteks ette kujutada köömneid, need on küllaltki sarnase kujuga. Mets-harakputke seemnised on kas tumepruunid või isegi mustad, need on siledad, ribide ja vagudeta. Ühes viljarao otsas on aga kaks seemnist. Kui nad kasvavad, siis hoiavad nad tihedalt üksteisest kinni, kuid valmides lasevad lahti. Siis hoiab neid maha kukkumast vaid peenike niidike. Suurem tuulehoog või möödajooksev loom murrab ühenduse taimega ja seemnis lendabki uut elupaika otsima. Kui ta lend õnnestus, siis võib juba järgmisel aastal kerkida temast uus mets-harakputke taim.

Kõikidele inimestele ei ole ta siiski vaid nuhtluseks. Mesinikud hindavad mets-harakputke kui kauaõitsevat head meetaime. Kuid sarikaliste lihtsatest pisikestest õitest saavad magusa toidu kätte ka peaaegu kõik teised putukad. Nii võime nende ümber lendamas näha alati arvukalt pisikesi olevusi. Nende seas on nii kärbseid, sirelasi kui ka igasuguseid triinusid. Väga sageli võib sarikaliste õitel näha pikkade tunnaldega sikkusid. Püüdes neile lähemale minna nad kaovad: neil on komme end kiiresti varjavasse metsaalusesse kukutada, kui väikegi oht ähvardamas on. Kuid seal kus palju putukaid, seal ka palju putukapüüdjaid. Sarikõisikute vahel peituvad hea kaitsevärvusega ämblikud, kes ootavad igat parajalt väikest putkat, et siis söösta tema kallale.

Mets-harakputke kirjeldades äratuntavaks teha pole kuigi lihtne, teda peab lihtsalt korra nägema. Olgu siinkohal vaid öeldud, et ta lehed on üldkujult kolmnurksed ning nad mitu korda harunenud peenteks lehekesteks. Värvuselt on nad tumerohelised. Karvu on tavaliselt vaid alumisel küljel, ja sealgi vähe. Vars on tal vaoline.