Mets-harakputke viljadeks on seemnised, nagu teistelgi sarikalistel. Võite näiteks ette kujutada köömneid, need on küllaltki sarnase kujuga. Mets-harakputke seemnised on kas tumepruunid või isegi mustad, need on siledad, ribide ja vagudeta. Ühes viljarao otsas on aga kaks seemnist. Kui nad kasvavad, siis hoiavad nad tihedalt üksteisest kinni, kuid valmides lasevad lahti. Siis hoiab neid maha kukkumast vaid peenike niidike. Suurem tuulehoog või möödajooksev loom murrab ühenduse taimega ja seemnis lendabki uut elupaika otsima. Kui ta lend õnnestus, siis võib juba järgmisel aastal kerkida temast uus mets-harakputke taim.

Kõikidele inimestele ei ole ta siiski vaid nuhtluseks. Mesinikud hindavad mets-harakputke kui kauaõitsevat head meetaime. Kuid sarikaliste lihtsatest pisikestest õitest saavad magusa toidu kätte ka peaaegu kõik teised putukad. Nii võime nende ümber lendamas näha alati arvukalt pisikesi olevusi. Nende seas on nii kärbseid, sirelasi kui ka igasuguseid triinusid. Väga sageli võib sarikaliste õitel näha pikkade tunnaldega sikkusid. Püüdes neile lähemale minna nad kaovad: neil on komme end kiiresti varjavasse metsaalusesse kukutada, kui väikegi oht ähvardamas on. Kuid seal kus palju putukaid, seal ka palju putukapüüdjaid. Sarikõisikute vahel peituvad hea kaitsevärvusega ämblikud, kes ootavad igat parajalt väikest putkat, et tema kallale söösta.