Merihumur
(Honckenya peploides)
lihav soolakann, paksulehine liivakann, udaralilled

Merihumur on mereranna taim. Ta kasvab eelkõige liivastel ja klibustel randadel. Sellised avatud kasvukohad meenutavad pisut lagedat kuiva kõrbe. Eks peab merihumurgi veidi kõrbetaimele sarnanema. Kõrbetes on osa taimi iseloomulikult paksude lehtede (nt aaloed) või vartega (nt kaktused), et võimalikult palju vett tagavaraks koguda. Kui vett ei koguta, tuleb kasvatada enam kui kümne meetri sügavusele ulatuvad juured, ja parem kui on nii lihakas maapealne osa kui sügavale ulatuv juur. Taoline lihakas, natuke kõrbetaime meenutav rohttaim on ka merihumur.

Merihumuri väljanägemise muudavad omapäraseks lehed, mis on varrele asetunud väga korrapäraselt nelja reana. Pealtvaates meenutab taim iseäralikku geomeetrilist kujundit. Ka tema rahvapärased nimed viitavad välimusele. Näiteks lihav soolakann ütleb, et taim on lihakas ja kasvab soolases pinnases. Paksulehine liivakann seletab, et taimel on paksud lehed ja ta kasvab liiva sees, mis on samuti õige. Samas näiteks udaralilled ei ütle meile praegu suurt midagi. Võib arvata, et merihumurit on kasutatud taludes lehmade paistetanud udarate raviks. Merihumur on söödav, natuke maitselt kurgi moodi. Lillede hulka on merihumur ilmselt arvatud seepärast, et nii kutsuti kõiki taimi, mis ei olnud puud, head ravimtaimed või umbrohud.

Merihumuri õied on üpris väikesed ja tagasihoidliku välimusega. Huvitav on siiski see, et osadel merihumuri taimedel on ainult emasõied ja teistel isasõied. See pole siiski algselt nii loodud. Emasõitel võime leida kadunud tolmukate jäänuseid ja isasõitel kadunud emaka ja sigimiku jäänuseid. Niisiis on lihtsalt aegade jooksul osutunud soodsamaks kasvatada eri soost õisi erinevatel taimedel. Sellist nähtust nimetatakse kahekojalisuseks.

Merihumur on omanäoline taim, aga tuntakse teda küllalt vähe. Seda vaatamata tõsiasjale, et sageli kasvab ta liivarandadel tiheda padrikuna ja teda on raske mitte tähele panna.