Merihumur
(Honkenya peploides)
lihav soolakann, paksulehine liivakann, udaralilled

Merihumur on mereranna taim, kes on mõnevõrra teistsugune kui enamik meie taimi. Ta kasvab eelkõige liivastel ja klibustel rannikutel. Sellised avatud kasvukohad meenutavad mõnevõrra lagedaid kuivi kõrbeid. Ja eks peab nii merihumurgi veidi kõrbetaimedele sarnanema. Kõrvetavat päikest olete mere ääres kindlasti isegi tunda saanud. Kõrbetes on osa taimi iseloomulikult paksude lehtede ja vartega, et neisse võimalikult palju vett tagavaraks koguda. Kui vett ei koguta, siis tuleb kasvatada enam kui kümne meetri sügavusse ulatuvad juured. Selline paksude lihakate lehtede ja vartega ning tugeva juurestikuga taim on ka merihumur.

Siiski on merihumuris veel midagi erilist. Tema lehed on taime tipu poolt vaadates väga korrapäraselt ja ilusasti nelja reana asetunud. Huvitav on ka see, et tema lehed on veel kahekaupa alusel kokku kasvanud.

Ka tema varemalt levinud nimed viitavad taime välimusele. Näiteks lihav soolakann ütleb ära, et taim on lihakas ja kasvab soolases pinnases. Paksulehine liivakann seletab aga, et taimel on paksud lehed ja ta kasvab liiva sees, mis on kah õige. Samas aga udaralilled ei ütle meile praegu midagi. Selle nime tekkimisest on arvatud, et merihumurit on kasutatud taludes lehmade paistetanud udarate raviks. Lilleks nimetatakse aga merihumurit ilmselt seepärast, et nii kutsuti pea kõiki taimi, mis ei olnud puud, head ravimtaimed või umbrohud. Merihumuri õied on üpris väikesed ja tagasihoidliku välimusega. Huvitav on siiski see, et osadel merihumuri taimedel on ainult emasõied ja teistel isasõied. See pole siiski algselt nii loodud. Emasõitel võime leida kadunud tolmukate jäänuseid ja isasõitel kadunud emaka ja sigimiku jäänuseid. Niisiis on lihtsalt aegade jooksul osutunud soodsamaks kasvatada eri soost õisi erinevatel taimedel. Sellist nähtust nimetatakse kahekojalisuseks.

Merihumur on küll huvitav, kuid tuntakse teda küllaltki vähe. Seda vaatamata sellele, et sageli kasvab ta rannaserval lausa tiheda padrikuna ja teda on raske mitte tähele panna.