Harilik moorputk
(Pastinaca sylvestris)
pastinaak, metsmoor, põldingver

Nimi “moorputk” on tekkinud saksakeelsest nimest “Mohre”. Kuid sarnaselt kirjutatakse saksa keeles ka porgand, seetõttu on nende kahe taime rahvapärased nimed sageli segamini läinud. Aed-moorputke juur on jämenenud ja omapärase maitse tõttu laialt toiduainetetööstuses kasutatav. Meie loodusliku hariliku moorputke maa-alune osa ei ole nii jäme ja juba tema lõhn on eemalepeletav. Maitselt on ta täiesti kibe, seega söögiks ta ei kõlba.

Moorputke teine laialt levinud nimi on pastinaak. See pärineb ladinakeelsest nimest. Pastinaagi all tuntakse eelkõige siiski aed-moorputke. Tundub, et kõik nimed käivad aed-moorputke kohta, meie looduslikku harilikku moorputke nagu ei olekski tähele pandud. Nii võib juhtuda siis, kui kahest sarnasest taimest üks on midagi inimesele väärt, teine aga kasutu umbrohi.

Harilik moorputk kasvab meie kuivadel niitudel, jäätmaadel, teeservadel ja prahipaikadel küllaltki sageli. Samuti paistab ta teiste taimede hulgast juba kaugelt silma. Hästi tõstab moorputke esile iseloomulik värvus. Ta on üleni kollakasroheline, õied rohekaskollased. Meil ei kasva ühtegi teist sellistes toonides putke. Ka paistab ta kõrge putketaolise kasvu tõttu teiste heintaimede hulgast välja. Iseloomulik on veel tema sügavate vagudega vars, mis on vähemalt alumises osas karvane. Harilikul moorputkel on ka lehed karvased, eriti alumiselt küljelt. Seevastu aed-moorputkel on vars ja lehed paljad või vaid väheste karvadega.

Nagu öeldud, pole harilikust moorputkest inimesele suurt kasu olnud, tal ei ole selliseid raviomadusi nagu aed-moorputkel. Parim, mis temast saada võib, on silo. Värskena loomad teda ebameeldiva lõhna ja maitse tõttu ei söö, silona läheb aga koos teiste heinataimedega alla küll. Lõhn ja maitse ei häiri aga mingil moel mesilasi, kes meelsasti koguvad moorputke kollastelt sarikatelt nektarit.