Mägi-pajulill
(Epilobium montanum)
lillpaju, mäelillpaju, soolika-rohi

Pajulilled on enamasti niiskete kasvukohtade taimed. Ka mägi-pajulill kasvab meelsamini keskmisest veidi niiskemates kohtades. Tema on meie kõige tavalisem pajulill. Kuid viimast väidet ei saa päris otseselt võtta, sest viimasel ajal paigutatakse pajulille perekonda ka põdrakanep, kes on vähemalt sama tavaline. Pajulille tunneb ära selle järgi, et püstistel vartel on tal alumises osas lehed vastakuti, ülemises osas aga vahelduvalt. Mõnikord ei ole vars päris püsti, vaid veidi tõusev. Mägi-pajulille iseloomustavad hambulise servaga lehed ja kroonlehtede tipus olev sügav kitsas sisselõige. Terve taim on peaaegu karvadeta. Seevastu pisikeste õitega, ravimtaimena kasutatav väikeseõieline pajulill on üleni karvane. Viimane on ainuke pajulill, keda on kasutatud ravimtaimena: ta aitab põie ja kuseteede hädade korral.

Pajulillede õied on neljatised, see tähendab, et neli on neli kroon- ja neli tupplehte, isegi emakakael on paljudel iseloomulikult neljaks lõhestunud. Neljaks lõhestuvad ka pajulille väga peened, vaid mõne millimeetri jämedused viljad. Need on kuni seitse sentimeetrit pikad ning meenutavad väga põldsinepile omast kõtra, kuid tegelikult on nad hoopis kuprad. Valmimisel avaneb pajulille vili nagu banaan, mille koor kisutakse neljaks. Nähtavale ilmub tihe valge karvamass, mille vahel võib näha pisikesi tumedamaid seemneid. Pajulillede arvukad järelkasvu kindlustajad on varustatud lendkarvadega, et tuul võiks neid hõlpsasti kanda uutele sobivatele kasvualadele.

Kuid pajulilledel on veel teinegi paljunemismoodus: vegetatiivne. Mägi-pajulille varre alusel võime näha iseloomulikke võsundeid, leherosette. Kui need ei oleks rohelised, siis võiks neid taime mitteõitsemise ajal pidada roosiõiesarnasteks õiteks. Kuid lähemal uurimisel võib neil leida ka lühikese varre ja lehekaenaldes mõne väikese punga. Võsundid võivad emataime küljest lehti murduda ja tuule või vahel ka vee abil kanduda veidi eemale. Sobivas kohas nad juurduvad ja annavad alguse uuele taimele. Kuid huvitav on seegi, et nii tekkinud taim on veidi teistsugune kui seemnest tõusnud. Tema alusel näeme palju kuivanud lehtede jäänuseid ja õitseda võib ta vahel koguni kuu aega varem.

Mägi-pajulille võib anda loomadele söögiks, kuid karjamaad ei maksa selle taime kasvukohta teha: söödaväärtus pole tal kuigi hea, loomad tallavad ta ära ja kasvukoht hävib. Pajulille mahlakad lehed pidid sobima salatiks isegi inimesele, seda siiski vaid noorelt.