Pajulilled on enamasti niiskete kasvukohtade taimed. Ka mägi-pajulill kasvab meelsamini keskmisest veidi niiskemates kohtades.  Mägi-pajulillel nagu teistelgi pajulilledel on alumised varrelehed vastakult, ülemised vahelduvalt asetunud. Mõnikord ei ole vars päris püsti, vaid veidi tõusev. Mägi-pajulille iseloomustavad hambulise servaga lehed ja kroonlehtede tipus olev sügav kitsas sisselõige. Terve taim on peaaegu karvadeta. Seevastu pisikeste õitega, ravimtaimena kasutatav väikeseõieline pajulill on üleni karvane. Viimane on ainuke pajulill, keda on kasutatud ravimtaimena: ta aitab põie ja kuseteede hädade korral.

Pajulillede õied on neljatised, see tähendab, neil on neli kroon- ja neli tupplehte, isegi emakakael on paljudel liikidel iseloomulikult neljaks lõhestunud. Neljaks lõhestuvad ka pajulille väga peened, vaid mõne millimeetri jämedused viljad. Viljad on kuni seitse sentimeetrit pikad ning meenutavad põldsinepile ja teistele ristõielistele iseloomulikke kõtru. Tegelikult on pajulilledel vilja tüübiks ikkagi kupar, aga see on pikaks veninud. Valmimisel avaneb pajulille kupar nagu banaan, mille koor neljaks kistakse. Nähtavale ilmub tihe valge karvamass, mille vahel võib näha pisikesi tumedamaid seemneid. Pajulillede arvukad seemned on varustatud lendkarvadega, et tuul võiks neid hõlpsasti uutele kasvualadele kanda.

Pajulilledel on ka teine paljunemise moodus: vegetatiivne. Mägi-pajulille varre alusel võime näha iseloomulikke leherosette. Kui need ei oleks rohelised, võiksime neid pidada roosiõie sarnasteks õiteks. Lähemal vaatlemisel selgub, et neil on lühike vars ja lehekaenaldes väikesed pungad. Taolised võivad emataime küljest lahti murduda ja tuule või vahel ka vee abil kanduda veidi eemale. Sobivas kohas nad juurduvad ja annavad alguse uuele taimele. Huvitav on seegi, et nii tekkinud taim on veidi teistsugune kui seemnest tõusnud. Tema varre alusel näeme palju kuivanud lehtede jäänuseid ja õitseda võib ta koguni kuu aega varem.