Metspipar
(Asarum europaeum)
varsakabi, kabjaleht, metshumur, pruus

Metspipart võib nimetada julgelt üheks meie huvitavamaks taimeks, oma rohkete omapäradega tundub ta lausa lõunamaiselt eksootiline. Võiks arvata, et siis on ta ka tuntud igasuguste eksootiliste nimede all. Vanarahva hulgas on siiski kõige tavalisemaks nimeks jäänud metspipar ise, teised on levinud vaid suhteliselt kitsastel aladel. Ju siis on kõige iseloomulikum öeldud just selle nimega. Mets tähendab loomulikult, et ta kasvab metsas, tavaliselt lehtpuudega salu- või laanemetsas, kus on huumuserikas mõnusalt niiske muld. Pipar on ta aga väga paljude kantide pealt.

Ükskõik millist metspipra osa katki hõõrudes tunneme me kohe tugevat pipra lõhna. Kui keegi peaks julgema mõnd taimeosa suhu pista, siis on tugev ka tema vürtsine ja kibe, samuti pipart meenutav maitse. Niisiis nagu kodumaine pipar. Muide, teda on isegi toiduainetetööstuse tarbeks kasutatud. Tugeva lõhnaga tõttu on temast abi saanud ka lõhnaainete tootjad. Kuid siiski ei saa soovitada temaga katsetamist, sest metspipar on tegelikult väga mürgine taim. Tugeva lõhna ja kibeda maitse tõttu väldivad teda isegi loomad. Metspiprast saadud mürki on kasutatud ka roti- ja hiiremürgina. Sissesööduna põhjustab ta oksendamist, tekivad iiveldushood, valud maos ja soolestikus, naistel isegi emakas, võivad tekkida ka rasked emaka verejooksud. Kui metspipart on söödud aga veidi rohkem, siis võib õnnetus lõppeda surmaga. Esmaabiks mürgistuse korral tuleb võtta söetablette.

Lehedki on metspipral omapärased, nende välimuse tõttu on tekkinud nimed varsakabi, kabjaleht ja teised seesugused. Nad on metspipral neerukujulised ja sageli südaja alusega. Kuid huvitav on see, et need on nahkjad ja püsivad taimel üle talve, nagu sinilillel. Muuseas sinilillega koos ta sageli kasvabki. Erinevalt sinilillest on tema lehed aga ka täiskasvanult karvased, nagu pikad leherootsudki. Eriti omapärased on aga metspipra õied. Tavaline metsas jalutaja neid ilmselt ei leiagi, kuid teie püüdke hoolega otsida (mais või juunis). Õied asuvad päris maapinnal ja on omapärase tumepurpurpunase värvusega. Huvitav on see, et ehkki õied on enamasti isetolmlejad, pole need suletud, vaid meenutavad väikest sissesoonitud kaelaosa ja kolme tipukesega kellukat. Metspipral on küllaltki ainulaadsed tolmeldajad: maapinnal askeldavad putukad ja teod, eelkõige nälkjad. Kuna nad ka seemnete valmimisel maadligi jäävad, siis peab nende seas olema ka seemnete laialikandjaid. Selle töö võtavad enda kanda eelkõige sipelgad, keda meelitatakse magusa tilgakesega seemne küljes.

Avastamist väärivat on metspipra juures veelgi, kuid seda uurige juba ise edasi. Ega siis muud kui luup kaasa ja metsa otsinguile. Metspipart võib leida ka linnaaedadest, sest tema lehed on ju väga ilusad, pealegi võib ta kasvada vahel päris suure vaibana.