Eestikeelne nimi	(harilik) mürkputk
Ladinakeelne nimi	Cicuta virosa L.
Rahvapärased nimed	mürk, mürkhain, mürgi kaalikas, vesimürk
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda sarikalised, perekonda mürkputk.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 0,5¼1 (1,5) m.
Õis	Taimel on mõlemasugulised kaheli õiekattega viietised õied. Kroonlehed on valged, äraspidimunajad, tagasikäändunud ja pügaldunud tipuga. Õied on koondunud sarikatesse (neid 10¼25), need omakorda liitsarikatesse. Üldatis tavaliselt puudub (kui on, siis vaid 1¼2 lehest). Osakatis koosneb 8¼12 kitsast lehekesest. Õitseb juuni lõpust augustini. Putuktolmleja.
Vili	Laimunajad kaksikseemnised lamedate ribidega, pruunikad, kuni 2 mm pikad. Osaseemnised eralduvad teineteisest raskesti. Suhteliselt õhurikkad, mistõttu võivad vee abil levida.
Leht	Suured kaheli- või kolmelisulgjad karvadeta liitlehed. Alumised lehed pikkade õõnes rootsudega, ülemised lühirootsulised või rootsutud varreümbrise tupega. Viimase järgu sulglehekesed kitsad (laius kuni 1 cm), peaaegu süstjad, teravalt saagja servaga.
Vars	Maapealne vars ümar, karvadeta, püstine või tõusev, peenelt vaoline, õõnes, ülaosas harunenud. Alusel lühikeste sõlmevahedega, sõlmekohtades juurdunud.
Maa-alune osa	Risoom on jäme, muguljas, munajas kuni piklik, alates suve keskpaigast õõnes, ristivaheseintega kambriteks jaotatud. Risoomile kinnituvad narmastunud juured.
Paljunemine	Peamiselt seemnetega, harvem vegetatiivselt lühikeste risoomivõsundite abil.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk- ja Ida-Aasias, mõnedel andmetel ka Põhja-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis mandril sage, saartel leidub harva.
Kasvukoht	Veekogude kallastel, soostunud kohtades, kinnikasvavate järvede õõtskamaral, madalsoos, lamminiidul ja -metsas, lodumetsas mudastes kraavides. Taime alumine osa on harilikult vees.
Koht ökosüsteemis	Õisi tolmeldavad putukad. Mürgisuse tõttu loomad teda tavaliselt ei söö.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	On üks meie mürgisemaid taimi. Kõige mürgisemad on risoom ja juured, eriti kevadel. Värsked taimeosad on selleri lõhnaga ja risoom magusa maitsega (sarnane pastinaagile), mistõttu läheb kergesti nimetatutega segamini. Väga mürgine ka kuivatatult. Mürgistusnähtudeks on esmalt kõrvetus ja kratsimistunne suus, millele järgneb peapööritus, naha muutumine kahvatuks, pulsi kiirenemine, oksendamine, kõhulahtisus, hingamise kiirenemine ja krambid. Kannatanu võib järsku krampides kokku variseda. Kehatemperatuur võib langeda, surm saabub hingamiselundite halvatuse tõttu mõne tunniga. Esmaabiks ajada oksendama, südame stimuleerimiseks anda kohvi, vajadusel teha kunstlikku hingamist. Loomadel esineb mürgistusi eriti kevadel, sest siis kasvab mürkputk teistest taimedest kiiremini ja tõmbab endale tähelepanu.