Metstulikas
(Ranunculus cassubicus)
tulelill, arutulikas, hobusekärnalill, varsakabi

Metstulikas on nagu tulikas ikka, aga kasvab teistest sagedamini metsas. Eeskätt võib teda kohata niisketes salumetsades, aga ka metsaservades, niitudel, võsastikes, parkides ja prahipaikades. Seega ei ole tema tunnuseks üksnes metsas kasvamine. Ta erineb kõigist meie teistest tulikatest lehtede poolest. Metstulika lehed jagunevad maapinnalt algavateks rootsuga ja varrele kinnituvateks rootsuta lehtedeks. Erilised on just need maapinnalt algavad ehk juurmised lehed. Need ei ole üldse mitte niimoodi lõhestunud kui teistel tulikatel, vaid on täiesti terved ja omapärase neerja kujuga. Kuid seda lehte võib vaadata ka südamekujulisena, millel on tömp või päris ümardunud tipp. Neid suuri, vahel isegi käelaba mõõtmetest suuremaid lehti pole palju: tavaliselt üks või kaks. Ka varrelehed on vähe harunenud. Nad on sügavalt kolmeks lõhestunud, nagu kolmesõrmeline käelaba. Kõik lehed on alt karvased. Kuid botaanikud leiavad metstulikal veel kolmandatki liiki lehti. Need on päris tema püstise varre alusel ja neist ei ole rohkem alles jäänud kui vaid kaks nahkjat lehetuppe – kogu oma laba on need kaotanud.

Muud ei ole metstulikas erilist midagi, nagu tavaline tulikas ikka. Mürgine, nagu teisedki tulikad, kuigi mitte palju. Siiski võib nahale sattunud mahl seal kauem seistes põhjustada ville, põletusi ja raskesti paranevaid haavu. Suhu ei tohi seda tulikat samuti toppida, siis võib saada endale paksu ja kipitava suu. Õied on tal veidi suuremad, kui mitmetel teistel meie tavalistel tulikatel. Nende läbimõõt võib olla kuni kolm sentimeetrit. Aga eks nad kasva ju rammusamal ja niiskemal pinnasel ning seetõttu saavad suuremaks kasvada. Mõnes mõttes on neil ka suuremat õit ehk vaja. Hämara metsa all kasvades ei paista väiksed õied putukatele nii selgesti silma kui suured.

Ka viljad, mille abil metstulikas levib, on teistest veidi erinevad. Neil on hästi pikk ja peenike nokk. Kuid see on otsast konksjalt kõverdunud. Pole ilmselt raske arvata, et sellisel viljal on küllaltki hõlbus loomade abil levida. Pikk konks haagib end visa järjekindlusega kõigi liikuvate olendite külge ja kui vili lõpuks maha kukub, siis on ta emastaimest juba kaugel.