Eestikeelne nimi	harilik mustikas
Ladinakeelne nimi	Vaccinium myrtillus L.
Rahvapärased nimed	einsinikad, mustigud, mustikud, sinimarjad
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda mustikas.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas kääbuspõõsas. Taime kõrgus on samblapinnalt kuni 30 (50) cm, osa vartest on aga samblakihi sees. Nii seemnest kasvanud emastaim kui ka vegetatiivselt tekkivad osapõõsad elavad 8-10 a., üksikud võrsed on ka suhteliselt lühiealised (2-5 a.).
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp väike, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga. Kroon kupjas, rohekasvalge kuni roosakas, 4-7 mm. Õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Õitseb mai lõpust juunini. Putuktolmleja.
Vili	Tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari. Värvuselt tumesinine kuni peaaegu must, enamasti kaetud sinakashalli vahakirmega. Marja läbimõõt on 6-12 mm. Marja tipp on iseloomulikult lame, ääristatud tupe tipmete jäänustega. Viljaliha on tume ja mahlakas. Viljad valmivad juulis ja varisevad kiiresti. Seemned levivad loomade abil.
Leht	Munajad või elliptilised peensaagja servaga tömbilt terava tipuga lihtlehed. Värvuselt on nad mõlemalt pinnalt puhasrohelised. Roodudel ja nende tippudes esinevad heledad näärmed. Lehtede pikkus 4-24 (28) mm ja laius 3-20 mm. Noorte võrsete lehed võivad püsida ka üle talve.
Vars	Vars on püstine või tõusev ja rohekesti harunenud. Osa varrest jääb samblakihi sisse ja sellel võivad areneda lisajuured. Kuni 4-aastased varred on teravakandilised ja rohelised, hiljem korgistuvad ja muutuvad ümmargusemaks ning helepruuniks.
Maa-alune osa	Esmane peajuur elab koos varre alusega umbes 10 a., siis hävib. Kuid taimel arenevad horisontaalsed väheharunevad risoomid, millel tekivad lisajuured. Ka samblakihis oleval vertikaalse varre alaosal arenevad lisajuured.
Paljunemine	Paljuneb peamiselt vegetatiivselt maa-aluste võsunditega, mis annavad emataimest 10-40 cm kaugusel uue osapõõsa. Vähemal määral paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt metsa- ja metsatundravööndis nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas, Euroopas ka kaugemal lõunas. Eestis sage.
Kasvukoht	Kasvab vaid happelisel pinnasel, seega okas- ja segametsades: laane- ja palumetsades, aga ka kuivendatud siirdesoo- ja rabametsades. Eelistab niiskeid ja mõõdukalt varjulisi kasvukohti.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldajateks on peamiselt kahe- ja kiletiivalised, kes saavad sügavalt õitest ka nektari kätte. Marju söövad paljud loomad, kuid teiste seas ka metsalinnud (rästad, laanepüüd jt.), kes levitavad ka taime seemneid. Lagedatel kohtadel tavaliselt hävib konkurentsis rohttaimedega.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Üks väärtuslikemaid ja enim kasutatavaid metsamarju. Marju tarvitatakse nii toorelt kui keedetult, samuti mooside, keediste ja kompottidena, valmistatakse mahla ja kisselli. Hästi säiluvad kuivatatud marjad on kasutusel rahvameditsiinis mao- ja soolehaiguste, kõhulahtisuse puhul. Ravimina on kasutatud ka mustika lehti, mis vähendavad suhkruhaigetel suhkrusisaldust veres. Lehtede ekstrakti on tarvitatud nahahaiguste ja suu limaskesta haiguste korral. Marju on kasutatud riide värvimisel lillaks või punaseks. Värvitaim ka veinitööstuses. Marjad, eriti aga lehed on suure parkainete sisalduse tõttu kasutatavad naha töötlemisel.
Sarnased taimed	Mustika perekond on suur ja mitmed süstemaatikud paigutavad samasse perekonda lisaks sinikale ka pohla, jõhvika ja paljud teised - kõik need Eestiski tuntud liigid on lähisugulased. Segamini nad sellegipoolest omavahel ei tohiks minna, sest lisaks täiesti erineva maitsega viljadele, on nad ka välikuju järgi kergesti eristatavad.