Metsülase valged õied on meie teiste ülaste õitest suuremad, need on kuni tikutopsisuurused. Suured õied on talle mitmel pool saatuslikuks saanud. Inimesed korjavad õied ära ja nii kaob taimel seemnete abil paljunemise võimalus. Veel halvem kui taimed koos juurtega üles kaevatakse, sest siis ei jää taimel ka teisi paljunemise võimalusi. Nii on see mitmel pool, eriti suurte linnade ümbruses, kus metsülase arvukus on viimase sajandi jooksul oluliselt vähenenud. Eestis metsülane veel kaitse alla ei kuulu, kuid paljudes Euroopa riikides on ta just korjamise tõttu haruldaseks muutunud. Teiste seas on ta looduskaitse all näiteks Lätis, kus ta lubjalembese liigina kunagi väga sage pole olnud.

Kui inimene teda ei häiriks, siis saaks ta oma jõududega üpris hästi hakkama. Isegi peenral kasvades tõrjub ta vahel teisi ilutaimi välja. Niisuguse tugeva loomusega on metsülane oma mitmekesiste paljunemisvõimaluste tõttu. Kõigepealt levib ta muidugi kõigile õistaimedele omaselt seemnetega. Kuid tema seemned on hoopis isesugused: pikkade villkarvadega nagu puuvilla seemned. Loomulikult on need mõeldud tuule abil levimiseks, kuid seejuures on metsülasel juhtunud väike äpardus. Need seemned on küll kaunid inimese ilupeenral kasvades, kuid metsas või aasal osutuvad karvad liiga pikaks. Esiteks on see lill siiski tavaliselt kõrgest ümbritsevast rohust madalam, nii et tuul ei pääse ligi. Teiseks haakuvad need nii pikkade karvadega üksteise külge, ega lenda kuhugi. Nii võibki metsülase seemneid kohata eelkõige tema emastaimest kuni poole meetri kaugusel. Kuid nagu korvates ühte õnnetust on taimel suur, tugev, paks ja rohkesti harunev risoom. See annab rohketel külgharudel arvukalt uusi taimi. Algul moodustavad need kaunis tiheda puhmiku, hiljem aga saavad iseseisvateks taimedeks. Peale selle on metsülasel veel teinegi vegetatiivse paljunemise viis. Juurevõsundite pungadest võivad areneda võsud, mis annavad rikkalikult noori taimi vana ülaseema ümber.