Metsülane
(Anemone sylvestris)
anemoonid, kitsesilm, siidililled, surmalill

Metsülast võib meie ülastest pidada ilmselt kõige ilusamaks. On ju tema lumivalged või vahel veidi lillakad õied väga suured, kuni kuuesentimeetrilise läbimõõduga. Kuid tema ilu on talle mitmel pool ka saatuslikuks saanud. Inimesed korjavad õied ära ja nii kaob taimel seemnete abil paljunemise võimalus. Eriti kuri tuleb aga olla röövkorjajatega, kes kisuvad taimed üles koos juurtega. Siis ei jää enam kaitsetule taimele ka teisi paljunemise võimalusi. Nii on mitmel pool, eriti suurte linnade ümbruses, kus metsülase arvukus viimase sajandi jooksul on oluliselt vähenenud. Eestis ta veel kaitse alla ei kuulu, kuid paljudes Euroopa riikides on ta kirjeldatud põhjuste tõttu looduskaitsealune liik. Teiste seas kaitstakse teda ka meie naaberriigis Lätis, ent lubjalembese liigina pole metsülane seal kunagi väga sage olnud.

Kui inimene teda ei häiriks, siis saaks ta oma jõududega üpris hästi hakkama. Isegi peenral kasvades tõrjub ta vahel teisi ilutaimi välja. Niisuguse tugeva loomusega on metsülane oma mitmekesiste paljunemisvõimaluste tõttu. Kõigepealt levib ta muidugi kõigile õistaimedele omaselt seemnetega. Kuid tema seemned on hoopis isesugused: pikkade villkarvadega nagu puuvilla seemned. Loomulikult on need mõeldud tuule abil levimiseks, kuid seejuures on metsülasel juhtunud väike äpardus. Need seemned on küll kaunid inimese ilupeenral kasvades, kuid metsas või aasal osutuvad karvad liiga pikaks. Esiteks on see lill siiski tavaliselt kõrgest ümbritsevast rohust madalam, nii et tuul ei pääse ligi. Teiseks haakuvad need nii pikkade karvadega üksteise külge, ega lenda kuhugi. Nii võibki metsülase seemneid kohata eelkõige tema emastaimest kuni poole meetri kaugusel. Kuid nagu korvates ühte õnnetust on taimel suur, tugev, paks ja rohkesti harunev risoom. See annab rohketel külgharudel arvukalt uusi taimi. Algul moodustavad need kaunis tiheda puhmiku, hiljem aga saavad iseseisvateks taimedeks. Peale selle on metsülasel veel teinegi vegetatiivse paljunemise viis. Juurevõsundite pungadest võivad areneda võsud, mis annavad rikkalikult noori taimi vana ülaseema ümber.

Kuid teadmiseks kõigile, et metsülane on mürgine. Juba tema mahla sattumine nahale võib tekitada vesiville. Ülastes sisalduvad mürgid on lenduvad, nii et võivad kahjustada silmi ja hingamisteid. Seega olge ettevaatlikud ja vajadusel pange kummikindad kätte. Eriti mürgine on risoom ja seda just õitsemise ajal. Nagu ikka mürgistele taimedele omane, on ka metsülast kasutatud haiguste vastu. Sageli põhimõttel, et kurja tuleb ravida kurja endaga. See tähendab, et antakse väikestes kogustes seda mürgist taime selliste hädade kõrvaldamiseks, mida ta ise põhjustab. Kuid mürktaimedega tohib ravida vaid õppinud spetsialist.