Niidu-kuremõõk
(Gladiolus imbricatus)
luhamõek, maapaater, nabarautsikas

Niidu-kuremõõga ladinakeelne nimi reedab, et ta on sugulane kaunite aiataimede gladioolidega. Tõepoolest on ka kõik kümned tuhanded gladioolisordid aretatud selle sama taimeperekonna looduses kasvavatest liikidest. Siiski on aretamiseks võetud rohkem Lõuna-Ameerikast kogutud materjali, sest sealsed liigid on eriti ilusate ja suurte õitega. Kuid ka meie ainukese loodusliku gladiooli õied on väliskujult samasugused kui aia ilutaimede omad. Need asuvad ka samamoodi pikas ühekülgses õisikus, kuid mõõtmetelt on meie kuremõõga õied siiski palju väiksemad. Tavaliselt ei ole need pikemad kui kolm pool sentimeetrit. Ka nende värvus on tavaline: punakas-lillakas.

Sellegipoolest on niidu-kuremõõk ilus taim. Teda sobiks kasvatada nii koduaias kui lõigata ka vaasililleks. Loodusest ei või aga niidu-kuremõõka puutuda, sest ta on looduskaitse all. Eestis pole ta kuigi tavaline. Õigemini, enamik inimesi pole teda elu sees näinudki ja loomulikult ei tunne siis ka teda. Nii on isegi tema ametlik nimi "kuremõõk" tegelikult laenatud kollaselt võhumõõgalt. Kuremõõgal on võhumõõgale sarnased mõõgakujulised lehed. Viljadekski on neil ühesugused kuprad lamedate pruunide seemnetega. Erinevad on aga nii õisikud kui ka õiekujud. Gladioolide õisik on pikk ja paljuõieline ning selles on kõik õied pöördunud ühele küljele. Võhumõõkadel see nii ei ole. Võhumõõkade sugulased on aias kasvatatavad iirised. Nii et oskate neil kahel taimel vahet teha. Kui te gladiooli tunnete, siis tunnete ära ka meie ainukese loodusliku gladiooli – niidu-kuremõõga.

Üks tähtis erinevus on aga võhumõõkadel ja kuremõõkadel veel. Nimelt on neil erinev maa-alune juurikas. Mõlemal neil on küll maa-alune vars, aga see on ehituselt täiesti erinev. Kui võhumõõkadel on roomav ja harunev krobeline risoom, siis kuremõõgal on hoopis ümar mugulsibul. Nii moodustuvad kuremõõgal väikesed tütarsibulad ja teda on võimalik ka nende abil paljundada.