Kõrvenõges
(Urtica dioica)
nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja

Meie looduses kasvab kaks nõgeseliiki: kõrvenõges ja raudnõges. Mõlemad on tavalised umbrohud. Raudnõges on eelkõige köögiviljaaedade viljaka mulla taim, kõrvenõges kasvab aga väga erinevates kohtades, nii viljakal aiamullal kui ka viljatul kivimüüril. Siiski rohkem meeldivad ka temale rammusad kasvukohad. Sellised on näiteks vanad sõnnikuhunnikud, lautade ja heinaküünide servad, samuti niisked pehme huumuserikka mullaga metsad. Heades tingimustes levib kõrvenõges oma rohkete maa-aluste vartega väga ruttu. Need kollakad varred puituvad, annavad rohkesti külgharusid ja edaspidi ka uusi taimi. Nii muutubki kõrvenõges raskesti hävitatavaks kiiresti levivaks umbrohuks.

Kõrvenõgest ja raudnõgest teineteisest eristada pole kuigi raske. Kindlasti oskab seda inimene, kes on pidanud peenraid rohima. Kõrvenõges on suur ja tugev taim ning tavaliselt päris koduaeda või põllupeenrale ei trügigi. Kui ta ka ilmub peetide-kaalikate vahele, siis ei sära oma täies hiilguses. Raudnõges on aga küllaltki õrn põllupeenarde taim. Ta on üheaastane, üldkujult kõrvenõgesest kitsam. Tema lehed on ümaramad ja mitte nii pikalt teritunud tipuga kui kõrvenõgesel. Samas tema leheserva hambad on rohkem lehe suhtes risti ja tunduvad lehelaba suurusega võrreldes hoopis suuremad. Kõrvenõgese õisikud on pikemad ja sihvakamad kui raudnõgese omad. Ning lõpuks on kogu kõrvenõges hallikasroheline, raudnõges aga enamasti puhasroheline.

Nende kahe liigi eristamine on eriti tähtis seetõttu, et raudnõges on meile vaid tüütu umbrohi, kuid kõrvenõges mitmeti väärtuslik taim. Kõigepealt peab rääkima kõrvenõgesest kui ravimtaimest. Tee keetmiseks kogutakse kõrvenõgese lehti. Seda on hea teha suve esimesel poolel, siis ei ole lehtedel veel roosteplekke ja lehed jäävad kuivanult ilusateks rohelisteks. Tee jaoks võetakse teelusikatäis peenestatud lehti klaasi keeva vee kohta, segul lastakse jahtuda. Juuakse teda lonkshaaval üks klaasitäis päeva jooksul. Nõgeseteel on väga palju häid toimeid, olgu neist siinkohal vaid mõned tähtsamad nimetatud. Nõgesetee puhastab verd mürkainetest ja korrastab meie ainevahetust. Samuti on ta üldtugevdava toimega ja annab meile mitmeid vajalikke vitamiine. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi ka kadunud söögiisu. Nõgese tarvitamisel peab aga ka seda teadma, et üle paari nädala ei tohi seda teha. Lihtsalt, mõned nõgeses peituvad ained võivad meie vere normaalse hüübimise ära rikkuda.

Kuid nõgeselehtede keedist saab kasutada ka välispidiselt, näiteks reumavalude leevendamiseks. Sama toime on nõgesevihtadega vihtlemisel. Hea peapesuvee saame, kui keedame nõgeseid vees ja peseme saadud veega pead. Selline ravi vabastab meid kõõmast, soodustab juuste kasvu ning peatab juuksekarvade väljalangemise. Eriti hea on toime aga siis, kui lisame keetmisel kõrvenõgestele veel takjajuuri. Seetõttu lisatakse nõgeseekstrakti ka sampoonidele.

Nõgest võib vaadelda kui toidutaimena. Kevadised värsked nõgesed on suurepäraseks salatiks ja neist saab väga tervisliku vitamiinirikka supi. Nõgeselehtedest tehakse ka ohutut rohekat värvi nii toiduaine- kui ka ravimitööstusele. Heaks toiduks on nõgesed koduloomadele. Ning lõpuks võib nõgesevartest saada suurepärast kiudu nii riide, võrgu kui nööri punumiseks.

Nõgest võib vaadelda kui toidutaimena. Kevadised värsked nõgesed on suurepäraseks salatiks ja neist saab väga tervisliku vitamiinirikka supi. Nõgeselehtedest tehakse ka ohutut rohekat värvi nii toiduaine- kui ka ravimitööstusele. Heaks toiduks on nõgesed koduloomadele. Ning lõpuks võib nõgesevartest saada ka suurepärast kiudu nii riide, võrgu kui ka nööri punumiseks.