Nõgeselehine kellukas
(Campanula trachelicum)
nõgeselehine kurekell, jooksjarohi

Nõgeselehine kellukas ei ole meil just kuigi tavaline, kuid oma iseloomuliku välimuse tõttu väärib siiski tundmaõppimist. Nagu nimi ütleb, meenutavad tema lehed nõgese lehti. Tõepoolest, nad on samasuguse laia alusega, südamekujulised kuni peaaegu kolmnurksed ja pikalt teritunud tipuga. Selle kellukaliigi lehtede serv on aga täpselt samasugune nagu kõrvenõgesel. Õnneks on siiski nõgeselehise kelluka ja nõgese lehtedel ka üks tähtis vahe: nõgese lehed kõrvetavad, kelluka omad aga mitte. Seega ei ole meil üheltki kellukalt kõrvetadasaamist karta vaja.

Nõgeselehisele kellukale on aga ka üks väga sarnane kellukaliik. See on laialehine kellukas. Kuid nendel on ka teatud kindlad tunnused, mis nad kergestieristatavateks teevad. Esiteks on nõgeselehise kelluka vars teravalt kandiline, laialehise oma aga ruljas. Teiseks on nõgeselehise kelluka lehed rohkem kolmnurgakujulised. Kolmandaks on nii nõgeselehise kelluka lehed kui ka varred tihedama karvastusega. Ja neljandaks on nõgeselehise kelluka õied tumedamad, tavaliselt lillakassinised. Nende kahe liigi eristamine on ka seepärast tähtis, et enamasti kasvavad nad just kahekesi koos. Seejuures peab aga ütlema, et laialehine kellukas on tavalisem. Üks erinevus on aga ka nende kahe liigi kasvuviisis. Nimelt kasvab nõgeselehine kellukas tavaliselt üksikute taimedena, laialehine aga suurte rühmadena, sageli moodustab ta lausa padriku. Selline erinevus tuleb sellest, mis neil taimedel maa sees on: kas hästi- või vähearenenud risoom.

Ilusad on aga need mõlemad kellukaliigid. Kuhu kumba istutada, see sõltub sellest, kas te tahate kiiresti katta suure pinna või ei taha te oma lille metsistumist. Nõgeselehise kelluka õied on kuni nelja sentimeetri pikkused ja hõredas kobaras paistavad tõesti kaunistena. Seega võiks teda senisest rohkem iluaedades kasvatada.