Pajuvaak on suurte õisikutega niidutaim. Kuid ta kasvab ka metsaservadel ja võsastikes, tihti võib teda kohata rannikul. Õigupoolest võib pajuvaaki kohata vägagi erinevates kooslustes, aga väga märgi kohti ta ei armasta. Pajuvaak on nime saanud lehtede kuju järgi. Need on sarnased pajude sageli kitsastele teravatipulistele lehtedele. Pajuvaagi silmatorkavate (lehepinnast erinevat värvi) roodudega lehed on sageli iseloomulikult kaardunud.

Õisikud on kõigil vaakidel enam-vähem ühesugused: serval pikad keelõied ja keskel lühikesed putkõied - vaagid kuuluvad korvõieliste hulka, kelle paljudest väikestest õitest koosnevad õisikud meenutavad ühte suurt õit. Vaakide kõik õied on kuldkollased ja seega kogu õisik ühte värvi nagu näiteks kollasel karikakral. Kuna pajuvaagi korvõisikud meenutavad väga mägiarnika omasid, siis kutsutakse teda rahvasuus ka arnikaks. Kuna arnika on Lõuna-Euroopast pärit tuntud ravimtaim, siis on samadel eesmärkidel, paraku väikese eduga, püütud kasutada ka pajuvaaki. Praegu teda meditsiinis ei kasutata.

Rääkisime vaakidest, järelikult kuulub perekonda rohkem liike kui üks. Eestis kasvavad looduslikult kaks liiki: pajuvaak ja oluliselt haruldasem inglise vaak. Kaugelt vaadates polegi neil lihtne vahet teha. Inglise vaak on üleni pehmete siidjate karvadega kaetud ja lehed on pehmemad, pajuvaak on enamasti paljas või ainult väheste karvadega ja lehed on jäigemad. Inglise vaak on Eestis vähem levinud ning kasvab peamiselt Peipsi ja Võrtsjärve rannikul. Pajuvaak on kõikjal tavaline.

Hoopis suurekasvulisemaid vaake kasvatatakse aedades. Neist kõige tavalisem on ka ravimtaimena tuntud aedvaak. Miks esmapilgul vägagi erineva väljanägemisega pajuvaak ja aedvaak ühte perekonda kuuluvad? Uurige õisikuid! Ennekõike üldkatise lehti, mis on korvõieliste määramisel olulised. Veendute, et need on kõikidel vaakidel vägagi sarnased.