Pajuvaak
(Inula salicina)
arnikad, ingverid, pajuheinad, alant, vägihein

Pajuvaak on ilus suurte õisikutega niidutaim. Kuid ta kasvab sageli ka metsaservadel ja isegi tihedamates võsastikes. Tihtipeale võib teda kohata mererannikul, kuid väga märgi kohti ta ei armasta. Pajuvaak on oma nime saanud lehtede järgi. Need on tal sarnased paljude pajuliikide kitsastele teravatipulistele lehtedele. Pajuvaagi lehed on sageli veel iseloomulikult kaardunud. Neile on omased ka silmatorkavad rood. Viimased on ülejäänud tumerohelisest lehepinnast erinevalt värvunud.

Meie teiste vaakide lehed on palju suuremad ja laiemad. Õisikud on aga neil kõigil enam-vähem ühesugused: serval pikad keelõied ja keskel lühikesed putkõied. Kõik vaakide õied on kuldkollased. Kuna pajuvaagi õisikud meenutavad väga mägiarnika omasid, siis kutsutakse teda rahvasuus ka arnikaks. Arnika on laialt tuntud ravimtaim. Seepärast on püütud ka pajuvaaki mitmesuguste haiguste ravimisel katsetada. Praegu teda meditsiinis ei kasutata.

Ilusa taimena sobib pajuvaak aedadesse väikeste puhmastena. Teda võiks kasvatada nii püsilillepeenral kui suuremal muruplatsil. Praegu kasutatakse pajuvaaki siiski palju harvem kui suurekasvulist aedvaaki.

Pajuvaagile on küllaltki sarnane inglise vaak. Kaugelt vaadates polegi neil kuigi lihtne vahet teha, kuid lähemalt uurides on nad siiski erinevad. Nimelt inglise vaak on üleni pehmete siidjate karvadega kaetud, pajuvaak aga suuremas osas paljas või vaid väheste karvadega. Inglise vaagi lehed on ka pajuvaagi omadest palju pehmemad. Inglise vaak on meil vähem levinud ning kasvab peamiselt Peipsi ja Võrtsjärve rannikul. Pajuvaak on kõikjal üpris tavaline.