Harilik palderjan
(Valeriana officinalis)
vallerjaan, ülekäijarohi, kassiviinad, krambirohi

Palderjani rahustavast toimest on ilmselt igaüks kuulnud. Kuid tegelikult on palderjaniga seotud nii palju uskumusi ja legende, et neist võiks kirjutada päris korraliku raamatu. Palderjani tunneme ära roosakate õite ja paaritusulgjate vastakuti asetsevate lehtede järgi. Õied on tal koondunud suurde tihedasse tipmisesse õisikusse. Kui aga üles kaevata tema maa-alune osa, siis ülitugeva lõhna järgi tunneb ta juba mitme meetri kauguselt ära. Palderjani maapealsel osal sellist iseloomulikku lõhna ei ole. Osad inimesed lihtsalt ei kannata tema intensiivset lõhna. Sel on ka põhjus olemas: tegelikult on palderjan mürgine. Eks ole ju inimene pea kõik mürgid enda teenistusse haaranud, tuleb leida vaid õige aeg, koht, annus ja kasutamisviis.

Palderjani mitmekesiseid omadusi tuntakse tuhandeid aastaid ja kindlasti on ta üks vanemaid ravimtaimi. Rahvameditsiinis on teda kasutatud eelkõige rahustava teena või unerohuna, kuid ka südamehäirete ja seedeteede krampide korral. Selleks kogutakse palderjani sügisel: septembris või oktoobris. Suvel on taime risoomil ja juurtel olemas küll tugev lõhn, kuid toimeaineid on suhteliselt vähe, seega on  ta ravimina väheväärtuslik. Taimed kaevatakse üles, risoom koos juurtega pestakse hoolikalt, eemaldatakse kõik väikesed kivikesed ja mullaosakesed, vajadusel lõigatakse risoom ribadeks, kuid arvukaid juuri ära ei lõigata. Edasi lastakse tal nõrguda ja siis pannakse vilusse 30-35 °C kätte kuivama. Riknemise vältimiseks tuleb juurikakihti sageli segada. Selline ravim säilib kasutamiskõlblikuna kuni kolm aastat.