Berliini pappel
(Populus x berolinensis)

Berliini pappel Eestis looduslikult ei kasva ja ta on parkideski nii uus liik, et talle ei ole veel rahvapäraseid nimesid antud. Kuid see ei tähenda, et ta oleks meil vähe levinud või et meil kasvaksid ainult noored väikesed puud. Võib julgelt ütelda, et berliini pappel on meie haljasaladel paplitest kõige enam levinud. Metsas on sagedasem meie looduslik pappel: harilik haab. Kui te olete kuskil näinud suuri paplialleid või ka üksikuid kitsavõralisi paplihiiglasi nagu kirikutorne taeva poole kerkimas, siis võite te peaaegu kindlad olla, et nägite berliini paplit. Et täiesti veenduda, selleks suunake oma pilk ilusatele munajatele teravatipulistele pealt läikivatele lehtedele. Nende servad lainetavad juba kaugelt vaadates, see on üpris kindel tunnus eristamaks berliini paplit teistest paplitest. Hea on kui kontrollite veel, kas rohked vesivõsud tüve alusel on rohekad ja peaaegu tiivakujuliste soontega.

Öeldakse, et berliini papli liik on vaid veidi üle saja aasta vana. Kuidas saab see liik olla nii noor, kui me võime sageli leida hiiglasi, kelle tüve läbimõõt on üle meetri ja kõrgus üle kolmekümne meetri? Uskuge või mitte, aga berliini pappel tekkis tõesti alles eelmise sajandi lõpul kahe teise papliliigi ristumisel. See omadus muide on paplite hulgas väga laialt levinud ja teeb nende eristamise küllaltki raskeks. Selline kasvamise kiiruse ime saab aga paplitega sündida, sest nad on tõesti ülikiire kasvuga. Noores eas võib pappel kasvada aastaga vahel neli meetrit. Kui te olete Tartus käinud, siis olete ilmselt näinud ka Emajõe kaldal pikki paplialleid, milles on puude ümbermõõt üle kahe meetri, mõnel küünib isegi üle kolme, kõrgus aga ületab kõiki teisi ümbritsevaid puid. Need berliini paplid on istutatud alles 1930-ndatel aastatel.

Papleid on tõesti palju kasutatud haljastuses, seda kahel põhjusel: esiteks kasvavad nad kiiresti ja loovad ilusa vaate. Teiseks on neid lihtne paljundada. Papli vanemad liigid on suurte rahvaväljakute juures nii loomulikud juba iidsetest aegadest, et vanad kreeklased panid paplile nimeks rahvapuu. Sellest sai ta tõlkimisel ka oma ladinakeelse liiginime. Lihtne paljundada on teda aga seepärast, et iga paplioks läheb muldapistetuna kergesti kasvama, kui tal vaid piisavalt valgust ja niiskust on. Neid kahte asja vajab ta kindlasti, ehkki ka mulla viljakus võiks hea olla, et suurt ja tugevat puud saada. Linnadesse istutamisel peab arvestama ka seda, et istutataks vaid isaspuid, sest emaspuud on oma kupardest vabanevate lendkarvatuttidega varustatud miljardite seemnetega tõeliseks nuhtluseks.

Kuid tänapäeval on sellele kiirestikasvavale materjalile laiematki kasutust leitud kui ainult haljastuses. Nii on ta hea tooraine paberi-, tselluloosi-, tiku- ja vineeritööstusele, temast toodetakse ka kunstsiidi, vahel kasutatakse ehitustöödel.