Harilik pihlakas
(Sorbus aucuparia)
pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu

Pihlapuu ei jää sügisel oranžikate viljadega kellelegi märkamatuks. Ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Ilu ei kõlba aga patta panna! Pihlaka viljad on pisut mõrkjad ja ei maitse mitte kõigile. Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi öökülmi. Kes ei ole kevadisi õiekobaraid nuusutanud, tehku seda. Ilusad õied on lausa vastiku haisuga! Mesilastele see lõhn meeldib ja nii võime mais ja juunis näha neid hulganisti õitel askeldamas.

Pihlaka liitleht koosneb paljudest väikestest lehekestest - pihlakal on paaritusulgjas liitleht. Lehekesed on erinevalt saarepuu sarnase ehitusega lehtedest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on pihlakat teistest kerge eristada pehmete ja karvaste pungade järgi, eriti suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on tumehallid ja neid on kasutatud musta värvi saamiseks.

Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud ka erkpunane leherüü. Pihlakat ei soovitata kasvatada õunaaedade läheduses, sest pihlakas ja õunapuu on lähedased sugulased. Nii on ka pihlaka kahjurid samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks, nii et pihlakal ei olegi marjad, nagu tavatsetakse öelda, vaid väikesed õunviljad.

Neid õunvilju ongi inimene kõige rohkem tarvitatud. Need on ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Ja linnud on asendamatud pihlaka seemnete levitajad. Seemned jäävad linnu sees seedimata ja satuvad koos väetisehunnikuga uude kasvukohta. Inimene on pihlakatest lugu pidanud ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Ka nõrkushood peletatakse pihlakaga. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, aga see on nõrgema toimega. Pihlakatest on valmistatud keediseid, mahlasid, veine, likööre ja nii edasi.