Eestikeelne nimi karvane piiphein
Ladinakeelne nimi Luzula pilosa (L. ) Willd.
Rahvapärased nimed kirbulill, maarjakastehein, peavaluheinad, piimasoonerohi
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda loalised, perekonda piiphein.
Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 15...30 (40) cm. Moodustab hõredaid mättaid.
Õis Mõlemasugulised lihtsa õiekattega õied. Õiekattelehed süstjad, teravatipulised, kileja servaga, kastanpruunid, läikivad. Õied asuvad õisikus üksikult pikkadel raagudel. Õite alusel olevad kandelehed on kilejad, õiekattest kaks korda lühemad. Õisiku alusel olev kandeleht on õisikust lühem. Õitseb aprilli lõpus ja mais.
Vili Ümaralt koonusekujuline lühikese teravikuga kupar, rohekaskollane kuni pruunikas. Seemned munajad, umbes 3 mm pikkused, suure kõverdunud lisemega. Viljad valmivad mais ja juunis.
Leht Kitsad süstjad järsult aheneva tipuosaga terveservalised rööproodsed lihtlehed. Lehepind ja serv on kaetud pikkade udejate karvadega. Lehed on varrest lühemad. Lehtede laius 0,5...1,7 cm.
Vars Varred on sirged ja lehistunud, alusel punakaspruunide lehetuppedega.
Maa-alune osa Taimel on mitte eriti arvukate juurtega narmasjuurestik.
Paljunemine Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus Levinud Ida-, Kesk- ja Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas. Eestis kõikjal tavaline.
Kasvukoht Kasvab peamiselt palumetsades, kuid vähem ka salu- ja laanemetsas, metsaservadel ja raiesmikel, puisniitudel. Enamasti esineb mineraalaineterikkal pinnasel.
Koht ökosüsteemis Palumetsade karaktertaim.
Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Kasutatakse vahel mineraalse pinnase indikaatorina. Kasutatud rahvameditsiinis peavalu korral. Lehmadele anti keeduvett, kui need ei andnud hästi piima.