Kõik tunnevad kirjude õitega lilli võõrasemasid, keda istutatakse sageli linnade haljasaladele, rõduservadele ja kalmistutele. Eesti looduses leidub umbes paarkümmend liiki võõrasema sugulasi. Nad on küll väiksema õiega, kuid õis on selgesti sama kujuga kui nende suureõielisel perekonnakaaslastel.

Pärismaiseid võõrasemasid ei nimetata võõrasemadeks vaid kannikesteks. Sageli on kannikesed tuntud ka nimede all käoorvik või vaeselapsesilmavesi. Põldkannike on looduslikest kannikestest üks tuntumaid ennekõike seepärast, et eelistab kasvada inimese poolt tugevasti muudetud maastikus, inimese lähedal. Kuna ta kasvab enamasti põldudel, siis on talle nimeks antud ka põlluvõõrasema.

Põldkannikese õied on pisikesed ja vähe silmatorkavad. Nende läbimõõt küünib harva pooleteise sentimeetrini ja värvus on kahvatukollane kuni peaaegu valge. Kui põldkannikese õis sõrmede vahele võtta ja lähemalt uurida, kas või luubi abil, tuleb ilmsiks tema kaunis välimus. Näete, et väike õis on kuju poolest täpselt samasugune nagu võõrasema ehk aedkannikese õis. Tema alumisel kroonlehel on iseloomulik kannus ja mitmetel kroonlehtedel leidub sageli lillakaid laike ja tumedamaid jooni.

Kogu oma armsa välimuse juures käitub põldkannike üsna tüüpilise umbrohuna. Ta on lühiealine, ühe- või kaheaastane taim. Umbrohtudele omaselt on põldkannikesel hästi arenenud seemneline paljunemine. Eriti huvitav on seemnete levitamise viis. Põldkannikesel on paiskviljad, mis valmides väikese krõpsatusega avanevad ja seemned laiali lennutavad.

Et põldkannikest lihtsamini teiste kannikeste hulgast ära tunda, peaks rääkima veel ühest tunnusest. Kui algajale taimesõbrale jääb võib-olla arusaamatuks, mis need abilehed on ja mille poolest need pärislehtedest eristuvad, siis nimelt kannikeste juures on neid hõlbus vaadelda - kannikeste pikkade leherootsude alusel on enamasti silmapaistvad ja pärislehtedest erineva kujuga lehed.