Põldohakas
(Cirsium arvense)
uhakas, raudohakas, karuohakad, harilik ohakas

Põldohakas on kõige tavalisem ja kõige muutlikuma välimusega ohakaliik. Mis siis taime juures muutuda võib? Peaaegu kõik: lehtede ning kogu taime kuju ja suurus, varre ja lehtede ogalisus ning ogade välimus, õite värvus ja kogu taime karvasus. Nii võib eriilmelistest põldohakataimedest terve näituse kokku panna ja siis mõni loodusesõber uurima kutsuda. Ilmselt jaotaks ta näituse taimed kolme-nelja eri liigi vahel. Põldohaka välimus sõltub eelkõige kasvukohast. Ta võib kasvada kehvades tingimustes, kuid eelistab siiski värsket ja viljakat mulda, et jõuaks kasvatada suure ja tugeva varre ning arvukalt mahlaseid lehti. Üks kasvukoha nõue on aga põldohakal alati olemas. See on savinõudlus. Ta armastab nii väga savikat pinnast, et sageli võib tema järgi ära ütelda, kas muld on antud kohas savikas või mitte.

Võrreldes teiste ohakatega on põldohakas üpris vähe torkiv ja küllaltki pehmete lehtedega. Ta lehed pole jäigad ja ogad ise on põldohakal üpris lühikesed ja pehmed. Seejuures on näiteks mererannas kasvavatel taimedel ogasid palju rohkem, neil on sageli isegi vars ogaliste tiibadega. Põlluumbrohuna heal mullal kasvavatel taimedel tavaliselt varrel ogasid pole. Selline muutlikkus on seletatav taime vajadustega. Mererannal on põldohakal raske kasvada. Nii peab kindlasti iga taim, kes kasvama on suutnud minna, ka oma seemned valmis saama. Viljakal põllumullal on aga ohakataimedel lihtne idaneda ja pole mingi õnnetus, kui mõni taim välja kisutakse või ära süüakse. Niisiis peab mereranna põldohakas end rohkem kaitsma. Ja nii ta kasvabki hästi ogaliseks, et loomad teda süüa ei tahaks ja inimene kätte ei võtaks.

Samas peab ütlema, et ogaline ohakas polegi loomadele kuigi halb söök. Eriti hea on ta kevadel. Kevadised noored põldohakataimed on üpris pehmete ogadega ja ei häiri sööjaid. Sellised taimed on küllaltki toitvad ja koduloomadele maitsvad. Veelgi enam, neid soovitatakse süüa ka inimestel. Miks ka mitte, on need ju mahlakad nagu salatilehed.

Heal põllumullal võib aga põldohakast saada üks tüütuim umbrohi. Õnnetus seisneb selles, et lendkarvadega seemned võivad teie põllule rännata mitmete kilomeetrite kauguselt. Kui nad aga kasvama on läinud, siis edasi paljunevad põldohakad ka juureharude abil. Kuid juured võivad sel taimel olla enam kui poole meetri sügavusel. Seega pole neid kuigi lihtne kätte saada. Taime kaitseb ka juurte kerge murdumine. Nii püüate ohakataime koos juurega välja tõmmata, kuid juur murdub ja osa sellest jääb mulda. Allesjäänud juurejupist kasvab ajapikku uus taim või isegi mitu. Seega tuleb juba kõik noored põldohakad kultuurpõllult välja kitkuda.